Kuidas kasside diabeeti ära tunda

      Sassu hakkas tihti tegema hirmsaid hääli. Selliseid hääli nagu ta oleks suurtes piinades või valudes või midagi oleks väga halvasti. Lisaks jäi ta päev-päevalt järjest kõhnemaks. Umbes 6kuulise perioodi vältel võttis ta alla umbes 1 kg. (Ärge unustage, et Sassu oli väga suur kass (8 kg), seega on nn tavakassi puhul ka mõnisada grammi oluline number). Kõige murettekitavam oli mulle aga hoopis pidev oksendamine (mis tegelikult, nagu hiljem välja tuli, ei olnudki diabeedi tunnus, kuigi arst seda mulle väitis). Kui Sassu ei oleks nii tihti oksendanud, siis oleksin arsti juurde kiirustamisega ilmselt veelgi oodanud. Nii et söögitoru laiendil oli ka oma hea roll Sassu eluloos.
      Kui hakkasin arstile kirja kirjutama (sest ma ise ei saanud tol päeval Sassuga arsti juurde minna) Saskini kaebustest, siis märkisin sinna ka veidi suurenenud joomise ja pissimise. Need olid seni täiesti tähelepanuta jäänud sümptomid. Nimelt oli pikka aega nii, et aknalaual olev veekauss, milles muidu oli ka õhtuse veevahetamise hetkeks vett järel, sai tihti juba poole päeva peal tühjaks. Mina (meditsiinitöötajana, häbi mulle) ei hakanud midagi kahtlustama, vaid ostsin kassidele sellise suure jooginõu, kus osa vett ära juues jookseb uus vesi kohe peale (automaatjootja). Ka automaatjootja sai 24h jooksul peaaegu tühjaks joodud. Mind see ei häirinud, sest nüüd sain jälle kord päevas vett vahetada ja ei pidanud enam päevas mitu korda jooginõusid täitma.
      Õhtuti liivakasti tühjendades ei mahtunud pissi- ja kakasaadused (eelkõige pissisaadused) enam ühte läbipaistvasse kilekotti ära (mul oli tol hetkel 2 kassi). Tavaliselt sai umbes pool läbipaistvast kilekotist täis, nüüd aga sai terve kilekott täis ja mõnikord tuli ka teine kilekott appi võtta. Ka see fakt ei helistanud minu peas häirekella.
      Mind pani muretsema vaid pidev oksendamine (söögitoru laiend), kassi kõhnumine (seda põhjustavad nii diabeet kui ka söögitoru laiend ja muidugi veel rida muid haiguseid) ning Sassu näugumine. Ehk kui ei oleks kaasuvana olnud söögitoru laiendit, siis oleks võibolla jäänud Sassu diabeet diagnoosimata tema surmani.
      Kõige rohkem pani mind muretsema Sassu silmnähtav kõhnumine. Meditsiinitöötajana olin peaaegu kindel, et Sassul on vähk ja see oli ka üks põhjustest, miks ma viivitasin tema arsti juurde viimisega. Ma lihtsalt ei tahtnud teada saada, et ta on suremas. Üritasin kasutada ignoreerimistaktikat. Õnneks Sassu oli oma koleda näugumisega järjepidev ja nii ma alla andsingi ja arsti poole pöördusin.
     Pealkirja vastus on seega, et ma ei saanudki aru. Diabeet hiilis salakavalalt ning aeglaselt ligi (kassiomanik harjub vaikselt sellega, et kass tahab aina rohkem juua ning pissib aina rohkem) ja arsti poole pöördumise põhjuseks olid tegelikult hoopis kaasuva haiguse sümptomid.
     Kokkuvõtvalt: kui Sinu kassi jooginõu saab tavapärasest tihedamini tühjaks ning liivakasti tühjendades on tavapärasest rohkem pissiklompe, siis ole hea ja vii oma kass arsti juurde. Ära lihtsalt osta suuremat jooginõud ega võta liivakasti puhastamiseks suuremat kilekotti. 
     Diabeedist võib märku anda ka inetu karvkate. Tundub, et kass ei pese enam ennast. Karvastik on rasvane ning kassi karvade sees oleks nagu kõõm. Lisaks kass sööb palju (sellega võib ka tasapisi ära harjuda ja seda ei pruugi märgata), kuid võtab hoopis kaalust alla.

NB! Juhin tähelepanu asjaolule, et olen tavaline kassiomanik, kes jagab oma kogemust. Ma ei ole loomaarst ning antud kirjutis põhineb vaid ühe kassi elulool.

Pildil Basilo automaatjootja