Miks ma usaldan diabeetikute kasside ravimises Eestis vaid üht loomaarsti?

     Kui ma läksin erinevate kaebustega loomaarsti juurde, siis sai Sassu kohe diabeedidiagnoosi (söögitoru laiend jäi tolle arsti poolt diagnoosimata). Olgu öeldud, et tegu oli Tartu arvestuses 2.kohal (minu senise nägemuse kohaselt) oleva loomakliinikuga. Sassule tehti üldnarkoos, ultraheli ja vere- ning uriiniproov. Maksumuseks oli umbes 120-140 eurot, täpselt ei mäleta. Raviks soovitas arst kõigepealt nädal aega toita teda Royal Canini diabeetikutele kassidele mõeldud krõbinatega (varem sõi ta sama firma steriliseeritud/kastreeritud kasside krõbinaid ning kala/liha). Mõned kassid olevat väidetavalt ainult tänu diabeetikute krõbinatele terveks saanud (olen üsna kindel, et see pole kuidagi võimalik, aga sellest mõnes järgmises postituses). Olgu ka öeldud, et Sassu ei olnud kunagi suur krõbinafänn. Pigem eelistas ikka nn päristoitu. Arst aga ütles, et mingil juhul ei tohi Sassule selle nädala jooksul midagi lisaks anda. Tuleb ainult diabeetikukrõbinaid anda. Sassu näugus küll, kui kalkunihakkliha hautasin, aga pidasin Saskini nimel vapralt selle nädala vastu.
     Arsti juures nädala pärast mõõdetud veresuhkur ei andnud rõõmustamiseks põhjust (oli vist 23 mmol/l asemel 2 pügalat madalam). Praegu tean öelda, et diabeetikute kasside veresuhkur kõigub päeva lõikes väga palju ja oleneb sellest, kui kaua aega on möödunud söömisest, kui palju ta on söönud, mida ta on söönud, kui aktiivne ta on olnud, säilinud insuliinitootmise võimekusest, stressitasemest jpm. Kirjutati välja insuliiniretsept (siinkohal ainus kiidusõna arstile, et ta määras just Lantuse, mis on üks populaarsemaid ja teaduslikult tõestatumaid tänapäeva variante). Ostsime apteegist retsepti välja. Tagasi kliinikusse jõudes tuli välja, et oleks pidanud nõelu ka küsima, mida saab süstlaga tasuta kaasa, aga kus meie pidime teadma. Seega tuli veel nõelade järele minna. Loomulikult andis apteeker liiga vähe nõelu kaasa, sest kuigi arst ja apteeker arvasid, et ühe nõelaga võib kassi mitu korda süstida, siis kasutasin oma tarkusest algusest peale iga kord uut nõela.
     Süstimist näitas üks teine sama kliiniku loomaarst, sest meie oma ei olnud sel hetkel tööl. Tagantjärgi võin öelda, et ega ta ikka ei osanud insuliini süstida küll, sest ta ei tõstnud nahka üleski, vaid süstis niisama. Keegi ei rääkinud, et kodus peaks ise looma testima või et kuidas testida või miks see on ülioluline. Paluti lihtsalt millalgi tulla arsti juurde veresuhkrut mõõtma.
      Nii ma siis jõudsin koju suures masenduses, sest Sassu oli nii iseteadlik kass, et kõik käis meie majas täpselt tema dikteerimise järgi. Näiteks ei lubanud ta mul kunagi küüsi lõigata ega suu kaudu rohtu anda (ussirohtu). Tol hetkel vasardas minu peas vaid üks mõte, et kuidas ma küll teda süstima hakkan?! Vaatasin youtube'ist läbi kõik olemasolevad kassidele insuliini süstimise videod (neid ei ole palju). Seejärel sattusin felinediabetes.com/FDMB lehele, kust lugesin palju tarka infot. Sealt sain õige süstimisõpetuse ning samuti infot selle kohta, miks peab kassi ise kodus testima. Kõik info on muidugi inglise keeles. Eesti keeles pole sõnagi. See on ka üks põhjustest, miks ma üldse siin praegu kirjutan. Kui õigesti mäletan, siis ma ei läinudki kassi veresuhkrut arsti juurde mõõtma. Mõõtsin kodus.
     Arst ütles, et kõige madalam veresuhkru näit on kassidel (6-)8 tundi pärast süstimist ja enne 6 tundi ei olegi mõtet mõõta. Siis ma ei olnud kõike infot diabeetikute kasside veebilehel veel läbi töötanud ja usaldasin arsti, et kõige madalam näit on 8 tundi pärast süstimist. Paraku olid näidud halvad ja insuliin justkui ei toiminud. Mina ei teadnud tol ajal midagi sellest, et igal kassil on kõige madalama näidu ajad erinevad (Sassul oli selleks 4-6 tundi). Arsti soovitusel tõstsin annust, kuid näit hoopis tõusis. Tol ajal ei teadnud ma ka seda, et insuliini annust tõstes on väga loomulik, et keha reageerib sellele paar järgnevat päeva hoopis veresuhkru tõusuga. Arst ütles, et see ei ole kuidagi võimalik, et doosi tõstes veresuhkru näit tõuseb. Ta ütles, et konsulteeris ka Eesti ühe parima loomaarstiga ja viimane oli temaga ühel arvamusel, et ma lihtsalt ei oska süstida. Ütlesin, et kasutan 4 mm nõela, tõstan naha üles ja süstin. Arsti sõnul tähendas "subcutaneous injection" seda, et tuleb süstida naha sisse, mitte naha alla. Arsti sõnul on kassi nahk umbes 2 mm paks ja pidin süstima piki nahka (mitte otse alla). Tema väitel ei tohtinud nõel minna rohkem kui 2 mm nahapinnast allapoole. Olgu öeldud, et pikemate nõelade puhul kasutatakse tõesti väikest nurka süstimisel, et ei tabaks lihast, kuid 4 mm nõelaga süstitakse otse alla. Vahetasime arstiga mitmeid meile, kus tema saatis mulle põhjendusi, miks tema variant on õige ja mina saatsin omi põhjendusi. Üksmeelele me ei jõudnud või vähemalt ta ei tunnistanud, et mul on õigus.
       Seega otsustasin arsti vahetada ja sel korral pöördusin Tartu 1.kohal olevasse loomakliinikusse spetsiaalse sisearsti poole. Aega ootasime terve igaviku. Uriiniproovi andmed oli eelmine kliinik ära kaotanud. Ma ei tea, kuidas see küll võimalik on, aga nii nad väitsid. Läksin siis koos eelmise vereproovi ning kodus mõõdetud veresuhkru andmetega loomaarsti juurde ning küsisin tema arvamust, et miks veresuhkur alla ei lähe. Loomaarst ei süvenenud peaaegu üldse minu kaasatoodud paberitesse, vaid ütles, et kõik analüüsid tuleb uuesti teha. Üle 200 euro eest tehti Sassule taas üldnarkoos,  vere- ja uriiniproov, lisaks röntgen. Ja kui kõik oli tehtud ja vastused käes, siis arst ei öelnud MITTE MIDAGI!!! Ütles, et jätkake samamoodi ja tulge 1,5-3 kuu (jälle täpselt ei mäleta) pärast tagasi ja siis teeme uuesti selle 200 eurose uuringu!!! Loomulikult ei hakanud ma uuesti Sassut laskma magama panna ja kulutama 200€, et jälle mitte midagi teada saada. Seega oli see ka viimane kord selle arsti juures käia. Ah jaa... Ka sel arstil jäi söögitoru laiend diagnoosimata. Tol ajal tegin juba ise kassitoitu ning sealne arst oli äärmiselt skeptiline selle suhtes. Ütles, et pole sellisest segust kuulnudki ja diabeetik kass peaks ikka sööma diabeetiku kassi krõbinaid. Üritasin talle selgitada, miks diabeetik kass ei tohi krõbinaid süüa...
     Alles kolmandas kohas sai Sassu söögitoru laiendi diagnoosi. Sealgi soovitati diabeetikule erinevaid kliinikutoite.
     Mingi aeg sattusin lugema Pärnu loomaarst Kenno Ruuli artikleid ning vaatasin youtube'i videosid, mis räägivad sellest, et kuivtoit on rämpstoit ja kassi tervisele kahjulik. Ma ei ole seda loomaarsti kunagi päriselus kohanud ja ilmselt ei kohta ka, sest ta tegutseb Pärnus ja mina elan Tartus, aga nende artiklite ja videode põhjal võin öelda, et ta on ainus, kes midagi kasside toitmisest teab. Ja kui loomaarst ei tea isegi kasside toitmisest midagi, mida ta siis veel diabeedist teab.... Ma väga loodan, et selliseid tublisid arste, keda ei huvita krõbinafirmade pakutavad rahad (ma pole kursis, kuid ilmselt nad mingeid hüvesid ikka pakuvad, muidu poleks neil nii palju loomaarstidest ustavaid jüngreid), tuleb aina juurde ja Kenno Ruul ei jää Eestimaal ainsaks vastuvoolu ujujaks.
     Sassu diabeediloo alguses käis minu treeningutel  EMÜ veterinaartudeng (välismaalane).  Kurtsin talle oma muret ja ta ütles, et kui loomaarst soovitab loomale anda kuivtoitu, siis ma peaksin teadma, et selle arsti vastuvõtule ei tohiks enam kunagi pöörduda. Olen temaga täiesti nõus. Kuna Kenno Ruul tegutseb Pärnus (minu teada), siis seetõttu olengi võtnud nõuks oma lugu jagada, et teised, kes on kunagi samas olukorras nagu mina (kas siis kassi või koeraga), teavad, mida ma olen läbi elanud ja oskavad minu loost õppida. Järgmise postituseni!