Sassu 9 elu

    Sassu sündis 27.mail 2008. Tema ema sünnitas pojad garaažis ja viis pärast sünnitust kõik pojad tuppa, välja arvatud Sassu. Sassu leiti tunde ja tunde hiljem garaažist. Arvati, et ta on surnud, kuid ta pandi enne matmist ema juurde. Ema aga lakkus ta elule. Samas jäi ta teistest kassipoegadest tunduvalt väiksemaks. Ta oli pesakonna ainus isane kassipoeg. Kõik kassipojad pidi uputatama (jah, ma tean, praegusel ajal oleksin osanud seda peatada, kuid tol korral oli ainus võimalus kedagigi päästa, üks endale võtta). Tahtsin isast kassipoega. Viimasel hetkel mõtlesin ümber, sest ta oli teistest palju väiksem ja väetim. Valisin kõige suurema emase. Paraku jäi uputajale meelde, et soovisin isast kassi ja nii Sassu ellu jäigi. See väeti kassipoeg. Nii oli ta juba 2 korda surmasuust pääsenud.
    Tema emaks oli must lühikesekarvaline kass. Mul polnud vähimatki aimu, et tema isa oli maine coon (tõukass). Mäletan, kuidas viisin Sassu peopesa peal vanaemale näidata. Ta oli niiiiii väike. Sassu aka Saskin võitis kiiresti kõigi südame.
     3.korda pääses ta surmasuust siis, kui üks inimene Sassu minu korterist varastas ja endale võttis. Hiljem sain ta tagasi, sest Sassul olevat halb iseloom. Ta olevat tahtnud kassi ära anda/magama panna.
      4.korda pääses ta surmasuust siis, kui Sassuga rihma otsas jalutama läksin (Saskinile meeldis väga rihma otsas jalutada ja ta käitus nagu tubli väike koer, rihm ei häirinud teda üldse) ja üks lahtine suur koer teda ründas. Võtsin Sassu sülle. Koer hüppas üles ja tahtis kassi pureda. Sassu kraapis minu rinna peal ja mul oli meeletult valus, kuid mul oli valida, kas kannatada valu ja jätta Sassu ellu või vastupidi. Valisin Sassu. Jooksin läbi tiheda puitunud heki (sõna otseses mõttes). Karjusin appi, aga kedagi polnud. Peale koeraomaniku, kes vaatas naerdes eemalt. Järsku nägin kõrgeid 1.korruse avatud rõdusid. Need olid nii kõrgel, et ma ei ulatunud Sassut sinna panema. Panin ta siis krohvitud seina peale ja ta hakkas mööda seda üles ronima. Ühe korra libastus, siis ma toetasin teda pepu alt ja seejärel õnnestus tal lõpuni rõdu peale ronida. Vaatasin korraks naervale koeraomanikule otsa, ise verest tilkudes, ja läksin siis suvaliste korterite numbreid vajutama, et vaadata, kelle korteri rõdu peal mu kass on. Õnneks olid korteriomanikud kodus ja lasid mu sisse, et saaksin Sassu kätte. Viisin Sassu koju. Kass läks kõige kõrgema kapi otsa ja ei tulnud sealt päev või kaks alla. Mina ise olin sõrmeotstest kuni rindadeni üleni verine ja kraabitud. Läksin verisena apteeki ja apteeker soovitas astelpajuõli peale lasta. Nii ma tegin. Praegu on sellest vaid 1 arm järel. Jalutama ei läinud me enam kunagi.
      5.korda pääses ta surmasuust siis, kui üks aken oli jäänud korralikult kinni panemata ja Sassu kukkus 5.korruselt alla. Ma teadsin, et ta on surnud, kuid tuli välja, et alla jõudes oli ta juba järgmise maja juures uudistamas. Kujutate ette, paks täiskasvanud kass kukub 5.korruselt alla ja mitte midagi ei juhtunud. Kartsin küll, et ehk sisemine verejooks vms, aga ei midagi. Kukkumine ei vähendanud ka Sassu huvi akende vastu.
      6.korda pääses ta siis, kui ta sai sellise kõrvatrauma, et teda pidi opereerima. Operatsioon ei õnnestunud hästi ja tuli uuesti minna kõrva nn tühjendama. Mäletan, et kui arst üritas kõrvast vedelikku välja võtta, siis Sassu rabeles ja järsku oli seina peal vereplekk. Mina lasin Sassust murdosa sekundiga lahti, karjatasin ning kukkusin shokist kükki. Loomaarst vaatas mind nagu hullu ja küsis, et mis ma arvasin, et mis tema kõrva sees siis on. Mina muidugi arvasin verd ja rabelevat Sassut vaadates, et Sassu sai süstlaga kõri pihta vms. Vot selline hellik olin Saskini suhtes.
      7.korraks võib nimetada seda, kui ühel päeval ei leidnud ma Sassut mitte kusagilt. Ta "kadus" peaaegu iga päev ära ja ma otsisin teda nagu hull, aga tol päeval meil kellelgil ei õnnestunud teda leida. Mõtlesin juba, et keegi on ta kogemata õue lasknud ja läksin teda õue otsima. Olin just postitamas tema otsimiskuulutust koos vaevatasu pakkumisega. Ja siis vanaema helistas, et Sassu oli pesukastis. Me otsisime kõik kohad läbi. Pesukasti ei vaadanud seetõttu, et selle peal oli makk ja meeletult suur kätepaberi rull koos rullihoidjaga ja mõned kehakreemid. Mõtlesime, et mis ime läbi ta sinna küll sisse sai. Mina kusjuures arvasin, et ta tõesti jõudis selle kaane koos asjadega ise avada ja siis sisse pugeda ja seejärel kaane kinni panna, sest väikesena tõukas ta ise puukasti külmiku eest ära, et põdravorsti kätte saada. Siiski tuli välja, et plastikpunutisest pesukorvil oli 1 riba katki (umbes 1m kõrgusel) ja minu paks Sassu oli järelikult kuidagimoodi sealt sisse pugenud. Välja ta sealt aga enam ei saanud ja nii vanaema ta kraapimise peale leidiski.
     8.korraks võib nimetada diabeeti, mis Sassut ei murdnud. Pean Sassut Eesti 1. diabeedikassiks. Selles mõttes esimeseks, et ma ei ole kuulnud, et keegi enne mind oleks oma lugu avalikustanud või teisi kaaskannatajaid aidata püüdnud.
    9. (ja viimane) elu lõppes 1.jõulupüha hommikul kell 6.30 söögitoru laiendist tingitud komplikatsioonide tõttu.
    See blogi on pühendatud Sassule ja selle eesmärgiks on rääkida kasside diabeedist, söögitoru laiendist ning kassitoidust.
27.05.2008-25.12.2016 RIP, mu kõige kallim Sassu. Loodan, et Sinu lugu aitab ka teisi kassiomanikke.