Miks kaks kassi on parem kui üks

       Mul on palju kassiarmastajatest sõpru. Sellest, kel on viis kassi (ja muud loomad), ma täna ei räägi. Räägin kõikidest ülejäänutest, kel on üks kass (olgu, ühel on ka kaks kassi, aga ka tema on erand ja seetõttu ei lähe arvesse). Näen meeletult suuri kassiarmastajaid ja minu süda tilgub verd, et neil on vaid üks kass. Maailm oleks palju parem, kui kõikidel kassiarmastajatel oleks vähemalt 2 kassi.

       Räägin siis kõigepealt, miks mina endale teise kassi võtsin. Nimelt hakkas Sassu mingi hetk (ta oli veel noor, paariaastane) igal öösel mind varvastest purema. Sain aru, et kui ma veel kunagi öösiti magada tahan, tuleb teine kass võtta talle mängukaaslaseks (nojah, kergema unega inimesed ei saa siis ka enam kunagi magada, aga mina olen õnneks väga raske unega:)). Mul oli õigus. Päevast, mil võtsin talle kaaslase, jäid minu varbad ründamata. Kurb oli aga see, et kaks täiskasvanud kassi ei sõbrunenud iial täielikult. Nad küll ei teinud teineteisele viga, aga armastust nende vahel ka ei olnud. Sassu tahtis kogu aeg Pepsie'ga mängida, aga Pepsie tahtis vaid inimestel süles olla. Neil olid erinevad huvid. 

       Kui Sassu suri, siis ühel hetkel oli mul kolm kassi. 8aastane Pepsie ja kaks kassipoega (kassipojad ei olnud ühest pesakonnast ja neil oli 2kuune vanusevahe). Paraku Pepsie ei leppinud kunagi, et talle tuli konkurentsi juurde ja hakkas igale poole pissima. Seetõttu on kassipojad praegu ühe minu sugulase juures.  Siin siis õpetlik lugu sellest, kuidas täiskasvanud kass reeglina ei taha endale uut sõpra. Isegi Sassu, kes oli nooruses (ja ma ei räägi ainult kassipojaeast) teiste kasside vastu sõbralikkus isiklikult, ei sallinud vanas eas enam võõraid kasse. 

       Kassid mängivad väga peeneid territoriaalseid mänge. Näiteks istub üks keset uksepiita ja annab sellega teisele märku, et ärgu ta lootkugi teise tuppa siseneda. Ja kui teine seda siiski üritab, siis toimub kaklus. Pepsie näiteks seadis Sassule pidevalt piire. Ja kui Sassu teda selle eest ründas, tegi Pepsie sureva kassi häält. Ja teadagi sai Sassu siis pahandada, sest ta ründas Pepsie't "ilmaasjata". See juhtus seni, kuni avastasin, et tegelikult on Pepsie see, kes seab pidevalt korteris teisele kassile piire.

       Muidugi võivad lood olla palju karmimad. Näiteks võib üks kass takistada teisel söömist, joomist ja liivakasti kasutamist. 

       Loomaomaniku jaoks on kõige hullem aga see, kui üks kass hakkab igale poole pissima. Olgu see siis territooriumi märgistamiseks või hirmu tõttu. Ütlen vahemärkusena, et Kika loomapoes müüdav Urine off sprei on taeva kingitus. Puhastad pissise koha ära, lased seda peale, jätad kuivama ja toas on taas mõnus lillelõhn. Ütlen ka seda, et füüsiline karistamine ei pane kassi vähem pissima. See on täiesti kindel. Lugesin ühest kassifoorumist, kuidas üks naine soovitas järgmist nippi: iga kord, kui kass väljaspool liivakasti pissib, pane ta koos liivakasti ning söögi- ja joogipoolisega vannituppa või WC-sse kinni. Ühesõnaga ühte pisikesse ruumi. Ja paari tunni pärast lased ta sealt välja. Nii iga kord, kui kass valesse kohta pissib. Pidi paari päevaga toimima. Ma ise seda järele ei proovinud, aga tundub igati mõistlik soovitus. Igatahes parem kui füüsiline karistamine. Kõige parem lahendus oleks muidugi kassidele, kes omavahel ei sobi, eraldi kodud otsida. 

       Nüüd siis tagasi selle juurde, et kõige targem oleks võtta kaks kassi siis, kui nad on alles kassipojad. Enamasti tahetakse teist kassi võtta siis, kui esimene on vanaks ja haigeks jäänud. Uskuge mind, see on kõige halvem hetk selleks. Võibolla ühel juhul tuhandest õnnestub. Ülejäänud juhtudel aga lihtsalt terroriseerite sellega nii vana kassi kui ka uut. Vana ei saa oma elupäevi rahulikult mööda saata ja peab südamevalu tundma, et tema perenaisel on uus armuke. Väike kassipoeg aga saab vana kassi viha (ja tõenäoliselt ka hambaid) tunda. 

       Miks üldse võtta kaks kassi? Uskuge mind, te ei suuda eal kassiga mängida sel moel, nagu seda teeb teine kass. Isegi kui teil on lapsed. Isegi kui teil on tuhat mänguasja ja kraapimispuud. Kaks kassi mängivad omi mänge just siis, kui nad seda õigeks peavad (tavaliselt keset ööd). Pole olemas sellist mänguasja, nagu on teine kass.  Teatavasti pikendab kehaline aktiivsus eluiga ja olen täiesti veendunud, et kaks kassi elavad koos pikemat elu kui mõlemad eraldi. Nad ka magavad koos, lakuvad teineteist jne. Need vaatepildid soojendavad südant ja annavad põhjust palju pilte klõpsida.

       Üks hoiatus on küll. Kui võtad kaks kassi, siis on palju väiksem tõenäosus, et neist saavad sülekassid. Üksik kass otsib palju rohkem kaisutusvõimalusi inimesega, kui seda teevad kassid, kel on olemas oma südamesõber teise kaslase näol. Mina aga arvan, et kui omanik näeb kahte kassi koos mängimas ja südamest õnnelik olemas, kaalub see kõik muu üles.

       Ah jaa! Üleskutse diabeetikute kasside omanikele. On suur vahe, kas sul on diabeetik kass või tavaline kass. Pole aga suurt vahet, kas sul on 1 diabeetik kass või 10 diabeetikust kassi. Kui sa pead mitu korda päevas süstimise ja testimise tõttu vahepeal töölt kodus käima, siis pole ju vahet, kas sa teed ühe testi või kaks. Testimine ja süstimine ise ei võta palju aega (kui on sellega harjunud kass). Pesaleidjas ja muudes kohtades on alati paar diabeetikut kassi koduootel (ja enamasti on nad süstimise ja testimisega juba harjunud ka). Nad toetavad ka söögi ning ravimitega. Samuti võib pakkuda ju ajutist hoiukodu ja vaadata, kuidas asjad sujuvad. Ülalpoolnimetatud põhjustel ma ei usu, et kaks vana kassi (diabeetikud kassid on tavaliselt juba vanemas eas) teineteisega sõbrunevad. Ilmselt tuleb neid hoida eraldi tubades. Kui sellegipoolest satub üks kass stressi, saab ju alati hoiukodu pakkumise lõpetada. Miks ma seda üleskutset teen? Sest ma siiralt ei usu, et tavaline inimene saab võõra diabeetiku kassiga hakkama. Mitte oskuste mõttes, vaid pühendumise mõttes. Diabeetik kass vajab pühendumist - mitu korda päevas süstimist ja testimist, ei mingeid väljasõite ja teatriõhtuid. Mina suutsin seda teha, sest olin Sassuga kokku kasvanud. Võõra kassi pärast poleks ma ilmselt suutnud öösiti üleval olla ja tema veresuhrut valvata. Kui sul aga on juba diabeetik kass, kelle pärast muretsed ja kelle tõttu elu on piiratud, siis loodan, et sul jätkub südant võtta endale veel üks sama haigusega kass. Töökoormus eriti ei suurene, aga on võimalus päästa veel ühe kassi elu. Hoiukodu pakkumine on ideaalne variant oma võimed proovile panna. Kui ei õnnestu, siis saad vähemalt öelda, et proovisid.

       Kahe kassi kasvatamine on meeletult palju naudinguid pakkuv kogemus. Julgen siiralt soovitada. Ärge siis võtke vanale kassile uut kaaslast. Kui aga vana enam ei ole, julgustan võtma kahte korraga. Proovi ja sa ei kahetse! Vaadake ise, kui nunnud minu nunnud on.

     

Diabeetikust kassi omaniku ABC

Mõtlesin, et panen lühidalt (tegelikult ei saanudki lühidalt:))kirja kõige olulisemad asjad, mida värskelt diabeedidiagnoosi saanud kassi omanik peaks teadma ja tegema:

1. Rahune maha! Ära satu paanikasse, sest sinu kassi veresuhkur on 6x kõrgem kui tavalisel kassil. Diabeet ei tekkinud tal täna. Ta on sellega elanud päris kaua, sest ilmselt on ta jõudnud kõvasti alla võtta, enne kui sa tema haigust märkasid. Seega ei juhtu midagi, kui sa teda esimesel sekundil ei süsti.

2. Muuda kõigepealt kassi toitumist. Anna talle ainult pehmet toitu. Kuivtoit on sama hea kui anda suhkruhaigele inimesele söögiks suhkrut. Pehmel toidul ja pehmel toidul on suur vahe. Osad pehmed toidud sisaldavad samuti riisi, kartulit ja suhkrut, mis on diabeetikust kassile väga halb. Kindlasti ei tohi kassile anda ka konservi, mis sisaldab 100% liha, sest sellest ei saa ta kätte kõiki vajalikke vitamiine ja mineraale. Kuidas see võimalik on, mõtlesin ma? Looduses söövad nad ju ka liha. Jah, kuid nad söövad hiire ära koos sisikonna ja luudega. Seega ainult lihast ei piisa. Ei päästa ka see, kui kassile sisse sööta konte, sest me teame, et isegi koerad ei tohi luid süüa, sest võib tekkida sooleummistus vms. Seega peab konservis olema ka vitamiinid E ja D, B-grupi vitamiinid, tauriin. Paljud firmad hoiavad konservi odavama selle meetodiga, et kirjutavad, et see on teraviljavaba, aga tegelikult on liha asemel pandud konservi palju herneid vms. Kassid on karnivoorid ja ei ole loodud sööma puu- ning juurvilju. Üks tuntud bränd põhjendab puu- ja juurviljasisaldust kassitoidus sellega, et kassid otsivad ka looduses taimi. Jah, nad otsivad looduses taimi oksendamiseks. Selleks on kassimuru. Tavatoit ei tohiks sisaldada puu- ja juurvilju. Soovitan kassitoitu osta loomapoest. Ma pole loomakliinikutes näinud veel ühtki toitu, mis ei sisaldaks nn keelatud aineid. Ka diabeetikutele kassidele mõeldud konservid sisaldavad seal riisi. Inimeste toidupoodides on üsna mitu kassitoitu, mis ei sisalda midagi paha, aga kahjuks ei ole nendesse lisatud kõiki vajalikke vitamiine ega tauriini. Seega soovitan osta loomapoest. KIKA loomapood teeb iga kuu mõnel päeval 20-30% allahindlust ja mina ostan tavaliselt terve kuu jagu pehmet toitu ette ära. Usinamad loomasõbrad võivad muidugi ka ise proovida kassitoitu valmistada. Õpetused selleks on minu videos. Pean mainima ka maksa osatähtsust. Mul polnud enne kasside toitumisega kurssiviimist aimugi, et kassid vajavad maksa. Tervelt umbes 10% toidust peaks moodustama maks. Paljud värselt diagnoositud diabeetikud kassid võivad kannatada ka rauapuuduse all ja siis on maks eriti tähtis. Kassid on tavaliselt ülimalt targad. Minu Sassu ei armastanud kunagi maksa ja ma ei olnud seda talle aastaid ostnud. Kui selle talle aga pärast aneemia selgumist ette panin, siis ta sõi meeletutes kogustes maksa ja veri sai korda. Hiljem hakkas mõistlikus koguses sööma. Nii et katsetage maksaga ka. NB! Kui sinu kass on varem söönud peamiselt ainult kuivtoitu, siis võib pehmele toidule üle minnes tekkida oluline veresuhkru langus. Mina näiteks prooviksin nädal aega kõigepealt toitumist muuta ja kirjutaksin üles kõik veresuhkru näidud mitu korda päevas ja alles siis, kui ma oleksin selgusele jõudnud, millised on kassi veresuhkru näidud pehme toiduga, julgeksin hakata süstima. Kui sinu kass sõi juba enne diagnoosimist kogu aeg vaid pehmet toitu, kus polnud riisi, kartulit ega suhkrut, siis ei ole ootamiseks põhjust. Kui keegi ei usu, et ka ainult toidu muutmisega on võimalik diabeedist paraneda, lugege ühe minu eelmise postituse kommentaare, kus üks diabeetiku kassi omanik kirjeldab, kuidas tema kass tänu pehmele toidule üleminemisega paranes.

3. Kassid saavad pikatoimelist insuliini, nii et toitmine ja süstimine ei pea ilmtingimata käima koos. Mida tihedamini diabeetik kass sööb, seda parem. Kindlasti ei sobi 2x päevas söötmine. Mina isiklikult ei lahkuks iial kodust ega läheks magama nii, et diabeetikul kassil ei ole tagavaraks toitu ees.

4. Hakka veresuhkrut testima ja tulemusi üles märkima. Värske diabeetikust kassi omanikuna tahaksid mulle öelda:"See on liiga keeruline ja ma ei saa sellega hakkama, mu kass ei taha seda, tal on valus ning ta jookseb eest ära ja vahenditele kulub palju raha, see on tülikas ja aeganõudev. Loomaarst näitas ainult süstimist ja käskis kohe süstima hakata. Mul pole vahendeid ega oskusi, et veresuhkrut testida. Küll loomaarst järgmisel nädalal testib. Kui ma täna õhtul ei süsti, siis mu kass sureb." Kallis kassiomanik, madal veresuhkur on palju hullem kui kõrge veresuhkur. Madal veresuhkur=surm. Kõrge veresuhkur=kass ei saa toidust vajalikku kätte, ta tunneb nälga, vaikselt kahjustuvad veresooned, neerud jne. Seega kui sul on valida, vali parem kõrge veresuhkur ja ära süsti enne, kui sa oled õppinud veresuhkrut testima ja sul on selleks vajalikud vahendid olemas. Usu mind, ma olen lugenud FDMB lehelt paljudest juhtumitest, kus loomaarst palus süstima hakata, kuid testimist ei õpetanud ega nõudnud. Tavaliselt ütlevad loomaarstid, et tulge nädala pärast kontrolli. Miks lastel siis on insuliinpumbad, kui piisab kord nädalas testimisest? Ärge unustage, et erinevalt lastest ei oska kassid ka rääkida! Diabeetikust kassi aga ei tohi mitte kunagi süstida, kui sa pole eelnevalt veresuhkrut mõõtnud. Samuti peab sul olema võimalus veresuhkrut mõõta, et teada saada, kui madalale teatud annus veresuhkru viib. Olen ise kaastunnet avaldanud perele, kus loomaarst palus hakata süstima, testimisest ei rääkinud ja pärast 1.õhtust süsti, oli loom hommikuks langenud diabeetilisse koomasse ja surnud. Räägin teile ka, mida mina arvasin. Arvasin, et inimesed peavad enne süstimist veresuhkrut mõõtma, sest nad söövad kogu aeg erinevaid toite. Arvasin, et Sassu puhul piisab, kui ma mõned päevad testin, siis ma tean näiteks, et 2 ühikut võtab veresuhkru 10 ühikut alla, 3 ühikut võtab 20 ühikut alla jne. Sassu sõi ju regulaarsete vahedega kogu aeg sama toitu. Seega ei oodanud ma mingit kõikumist ja arvasin, et FDMB ainult hirmutab uusi inimesi. Paraku sain ma ise kinnitust, et kui näiteks 3 nädalat on veresuhkur olnud kogu aeg ühesugune ja annus ühesugune, võib järgmisel päeval olla enne süstimist järsku tavapärasest mitu korda madalam näit. Lihtsalt lambist! Mäletan ühte korda eredalt. Sassu oli olnud väga stabiilne ja mõtlesin, et täna ma küll ei viitsi teda testida. Miski minu sees sai siiski laiskusest võitu ja Sassu näit oli 20 ühikut tavapärasest madalam. Tol õhtul ma ei süstinudki. Samuti mäletan ühte pärastlõunat. Sassu oli jälle tükk aega olnud stabiilne ja päevased testimised jäid üha harvemaks. Mõtlesin, et ma õige igavusest testin teda. Ja ma sain kätte kõige madalama näidu, mis eales Sassul oli. Kui ma ei oleks tol korral Sassut igavusest testinud, oleks see jäänud Sassu viimaseks elupäevaks. NB! Ära märgi tulemusi kellaajaliselt, vaid kasuta +2, +4, +6 jne süsteemi ehk märgi, mitu tundi on möödunud süstimisest (kui sa juba süstid). Selle järgi on hea erinevaid päevi ja koguseid võrrelda. Mina tuhlasin iga kord, kui enne süstimist oli kahtlane näit, mööda märkmikku, otsisin üles sarnase näiduga päevad, võrdlesin erinevaid algnäite, süstitud koguseid ja mitu ühikut langes. Selle põhjal otsustasin, kas julgen süstida ja kui palju. Ära unusta, et kodus mõõdetud veresuhkur on alati adekvaatsem kui loomaarsti juures mõõdetu, sest stress tõstab veresuhkrut ja loomaarsti juures testimine võrdub kassi jaoks stressiga.  Õige loomaarst palub talle edastada kodus mõõdetud tulemused ja teeb selle põhjal järeldused. Millal määrata verest fruktoosamiin? Alati, kui kassil avastatakse 1.korda kõrge veresuhkru näit. Kõrge veresuhkru näit avastatakse tavaliselt loomaarsti juures ja seal viibides on ka tavalisel kassil veresuhkru näit kõrge. Seega kui kassil ei olnud enne diagnoosimist silmnähtavaid diabeedi tunnuseid (kaalulangus, pidev pissimine ja joomine, kõõmane karv), siis tuleks diagnoosi kinnitamiseks kindlasti teha fruktoosamiini test, sest võibolla kassil ei olegi diabeeti, vaid ta oli loomaarsti juures lihtsalt stressis. Fruktoosamiin näitab viimase 2-3 nädala veresuhkru keskmist taset organismis. Kui oled kassi vähemalt viimased 3 nädalat juba kodus ise regulaarselt testinud, ei anna fruktoosamiini määramine tegelikult midagi juurde, ainult traumeerib kassi.
Mjäugumine ja õgimine on madala veresuhkru (aga ka kõrge veresuhkru) tunnused. Kui su kass sööb tavapärasest rohkem, testi teda kohe. 
Palun vaata enne veresuhkru testimist minu tehtud videot, kuidas seda teha ja loe ka lõpus olevaid nõuandeid.

5. Varu kriisiolukorraks toitu! Enne, kui hakkad süstima, peab kodus olema toitu, mida anda kassile siis, kui veresuhkru näit läheb liiga madalaks. Varu tema lemmiktoitu. Kriisiolukorra toit ongi kuivtoit. Näiteks igasugused maiused. Mis siis, et karbi peal ütleb, et anna ainult 5 terakest päevas. Kui veresuhkur on madal, söögu või terve pakk ära, kui ta muud ei taha. Kapis peab igal ajahetkel olema mett (kõige suuremaks kriisiks, et näpuga igemetele määrida), kassi lemmikut kuivtoitu/maiuseid, tuunikalakonserve (soovitavalt loomapoe omad). Ja seda toitu olgu palju. Mõni kass, kui veresuhkur on madal, õgib meeletutes kogustes toitu ära (oleks kõikidel sellised kassid). Aga on ka kasse, kes ei taha üldse süüa, kui veresuhkur on madal (näiteks Sassu). Selleks puhuks peavadki olema valmis tema lemmiktoidud.

6. Alles nüüd võid hakata süstima. Loomaarstid toonitavad tavaliselt, et süstitavat kogust ei tohi loomaomanik ise otsustada. Selles on 50% tõtt. Kindlasti ei tohi süstitavat kogust tõsta ilma, et oleks konsulteeritud oma ala spetsialistiga. Paraku tuleb ALATI süstitavat kogust loomaomanikul langetada, kui näit on tavapärasest palju madalam. Kõikidel tuleb kindlasti ette ka kordi, kus süst tuleb üldse vahele jätta. Ei ole nii, et tavaliselt on kassi veresuhkur enne süstimist olnud 30 mmol/l, täna on 5 mmol/l ja ma süstin talle ikka 2U nagu loomaarst käskis. EI! Alguses läheb vaja abiväge, et kassi kinni hoida. Kui elad üksi, kutsu sõbranna külla endale appi.
Palun vaata enne süstimist ka minu tehtud videot süstimise kohta ja loe ka lõpus olevaid nõuandeid.

7. Ka kõige metsikumat kassi on võimalik testida ja süstida. Testimine on alati lihtsam kui süstimine. Nii et pole mingit vabandust mitte testida. Kui suudad süstida, suudad ammugi testida. Kassid taluvad testimist palju paremini. Kui mina sain Sassuga hakkama, saad sina ka. Kas sinu kass tuleb iga kord loomaarsti juurde minnes magama panna? Ilmselt ei. Minu Sassu tuli magama panna isegi röntgeni tegemiseks või vereproovi tegemiseks. Vaktsineerida õnnestus teda vaid väga kogenud loomaarstidel teatud nippe kasutades. Ja kas sa usud, et hiljem testisin ja süstisin teda nii, et ta magas oma karbis ja ei teinud silmi ka lahti, kui ma tema kallal toimetasin? Usu ikka. See oli nii. Mis ei tähenda, et ka hiljem ei tulnud ette halbu päevi, mil ta eest ära jooksis.

8. Varu testimiseks ja süstimiseks aega. Eriti alguses. Ära looda sellele, et saad 10 minutiga asjad tehtud. Mina tõusin tund aega tavalisest varem, sest mida kiirem mul oli, seda rohkem juhtus seda, et Sassu mul korduvalt eest ära jooksis. Kui ma ise olin rahulikum, oli ka tema rahulikum. Lisaks võin omast kogemusest öelda, et kui kass läheb väga närvi ja tõesti otsustab mitte lasta end süstida, siis pigem on mõistlik ta 15 minutiks rahule jätta ja alles seejärel uuesti proovida. Muidu lähevad asjalood aina hullemaks.

9. Õpeta ka teised pereliikmed testima ja süstima. Testimisega peaks juba 10aastane ilusti hakkama saama (loomulikult alles siis, kui kass on testimisega juba harjunud). See on väga hea variant, kui endal on pikad tööpäevad. Laps tuleb koolist koju, testib kassi ära ja saadab sulle sõnumiga näidu (need väärtuslikud keskpäevased näidud). Süstima usaldaksin ma ainult väga täiskasvanulikku last, kelle peale võid 1000% kindel olla, et ta enne süstimist konsulteerib enne sinuga koguse osas (veresuhkru näidu põhjal) ja 1000 korda enne vaatab, mitu ühikut ta süstib.

10. Insuliini tuleb hoida toatemperatuuril ja see säilib 28 päeva. Ülejäänud insuliin hoia külmkapis. Miks toatemperatuuril? Sest külmikus saab hoida vaid siis, kui süstitakse suuri annuseid (inimesed hoiavad kogu aeg külmikus), aga väikeste annuste puhul doseerimissüsteem ei tööta korralikult. Samuti on külm insuliin kassile valusam ja hirmutavam kui toatemperatuuril süstitu. 28 päeva kehtib Lantuse kohta. Kui 28 päeva saab läbi, võta uus pen isegi siis, kui insuliini on veel järel. Ülejäänud insuliin säilita külmkapis (mitte sügavkülmas!). Järgi, et insuliin ei loksuks mööda külmikut ringi iga kord, kui külmiku avad ja kinni paned. Mina näiteks võtsin uue insuliini välja hommikul, kui teadsin, et õhtul saab vanal insuliinil 28 päeva täis. Olen ka ise kasutanud toatemperatuuril olnud Lantust ka 30 päeva, aga siiski ei maksaks riskida, et hoida insuliini seni, kuni otsa saab.

11. Tänapäeval ei pea enam insuliini raputama, keerutama vms. Vastupidi. Hoia seda võimalikult õrnalt.

12. Kasuta süstimiseks 4 mm nõelu, süsti iga kord uue nõelaga ja ära süsti pidevalt samasse kohta. Olen lugenud teaduskirjandust ja ka inimeste puhul on leitud, et 4 mm nõelad sobivad isegi rasvunud täiskasvanute puhul. Rääkimata siis kassidest. 4 mm nõel on nii lühike, et süsti otse, pole vaja süstida nurga alt. Ära süsti jäsemetesse, sest muidu kulutatakse insuliin liiga ruttu ära. Kõige vähem valusam on kassile, kui süstid teda turja. Seega on turi alustajale kõige parem piirkond. Ka turjas on võimalik leida erinevaid kohti. Oluline on süstida rasva, mitte lihasesse, seetõttu tuleb nahk üles tõsta ja tunnetada, et sõrmede vahel on nahk ja rasv, mitte lihas.

13. Kassil pole enam isu - see on normaalne!!! Terve see aeg, mil kass on olnud sinu teadmata diabeetik, on tal olnud veresuhkur kõrge, kuid tegelikult tähendab see seda, et veresuhkur ei ole jõudnud kudedesse ja kass on olnud sõna otseses mõttes näljas. Seetõttu on ta ka kaalus kaotanud, kuigi isu on olnud suurem. Kui sa oled hakanud teda süstima, on hakanud ka suhkur verest kudedesse jõudma ning kassil on esimest korda üle pika aja kõht täis. Kui oled ise ka pikka aega nälginud, siis esialgu piisab väga väikestest portsudest ja kõht on täis. Minu Sassu ei söönud 3 päeva mitte midagi. Arvasin, et tal on süstimise ja testimise tõttu stress ja loomaarst kirjutas talle välja antidepressandid. Vaene Sassu! Miks ma oma teadmatusest seda küll talle tegin? Üks teine diabeetikust kassi omanik kirjutas, et ta oli loomaarsti ettepanekul oma diabeetikust kassi sundtoitnud. Vaene kass! See, et sinu kassil pole isu, on normaalne. Kui oled väga mures, siis anna talle tema lemmiktoitu/-maiuseid või tuunikalakonservi. Kui sa ei usu, et sinu kass armastab tuunikalakonservi, proovi järgi. Kui kass sööb tavapärasest vähem, tuleb ka insuliini süstida vähem või üldse mitte!!!

14. Suurendasin insuliini annust, aga veresuhkur hoopis tõusis - see on normaalne!!! Kui minul see juhtus, siis loomaarst ütles, et see saab olla vaid seetõttu, et ma ei oska süstida. Ma isegi uskusin teda hetkeks. Kui insuliini annust tõsta, siis keha kardab, et veresuhkur võib minna liiga madalaks ja hakkab töötama selle nimel, et veresuhkru taset tõsta. Seetõttu ei tohi mitte kunagi pärast annuse tõstmist annust kohe uuesti tõsta, kui veresuhkur on ikka kõrge. Uuele annusele peab andma kohanemisaega. Miinimum 3 ööpäeva, aga hea oleks vähemalt nädal. Uute diabeetikute puhul isegi kauem. Tuleb aga olla väga ettevaatlik, sest kõrge veresuhkur võib tähendada nii seda, et süstitav kogus on liiga väike kui ka seda, et süstitav kogus on liiga suur! Kui annus on liiga suur ja seetõttu keha kriisiolukorras tõstis veresuhkrut ja sa süstid veel suurema annuse vastukaaluks, ei pruugi keha järgmine kord enam olla võimeline veresuhkrut tõstma ja kass võib langeda diabeetilisse koomasse.

15. Tavapärasest kõrgem veresuhkur võib olla sellest, et päeva/öö jooksul oli veresuhkur erakordselt madal. Seetõttu peaks enne annuse tõstmist teda iga 2h tagant testima ja vaatama, kas mingil ajahetkel ehk läheb veresuhkur eriti madalaks.

16. Kass võtab kaalus juurde - see on normaalne!!! Sinu kass on diabeedi tõttu ilmselt tavapärasest kõhnem. Kõigepealt peab ta saavutama oma endise kaalu. Ja seda ta teeb, sest toitained jõuavad lõpuks õigesse kohta ja ta ei pea tühja kõhu pärast mjäuguma. Lisaks on oluline teada, et insuliini kõrvaltoimeks on kaalutõus.

17. Raiu pealuu sisse - pigem olgu veresuhkur liiga kõrge kui liiga madal. Kui kassil on enne süstimist veresuhkur tavapärasest palju madalam, siis mina soovitan alati süstimise pigem vahele jätta, kui süstida. Eriti kui sa ei suuda teda järgmised 12h pidevalt testida ja eriti kui sinu kass ei muutu madala veresuhkru puhul õgardiks, vaid keeldub üldse söögist.

18. Kuidas teada, kas süstid kassile õige annuse insuliini? Selle otsustamiseks tuleb vaadata 12h kõige madalamat näitu (mitte süstimiseelset näitu). Mõnel kassil on kõige madalam näit +4h pärast süstimist, mõnel +5, mõnel +6, mõnel +7, mõnel +8. Oluline on teada saada, millal on sinu kassil kõige madalam näit. Näiteks minu loomaarst ütles, et kõige madalam näit on +8 ja seetõttu ma arvasin, et insuliin minu kassile ei mõju. Tegelikult oli Sassu madalaim näit +4. See ei tähenda, et madalaim näit ei või muutuda +4 pealt +8 peale. Võib küll. Kuidas teada saada, millal kõige madalam näit on? Kui kass on olnud sama annuse peal vähemalt 3 päeva, siis mõõda tema veresuhkrut iga 2h tagant ja saadki teada, millal kõige madalam näit on. Kui näiteks +4 oli 6 mmol/l, +6 aga 16 mmol/l, siis järgmisel päeval testi nii +3, +4, +5 ja saadki teada, millal on kõige madalam näit. Sel ajal peaksid hakkama iga päev testima. Seega kui testid kassi ainult enne süstimist, ei saagi sa teada, kas insuliin mõjub kassile või ei, kas süstid liiga palju või vähe. See, et veresuhkur on enne süstimist kõrge, on normaalne ja ei ütle midagi ravi tõhususe kohta. Süstitava koguse õigsust mõõdetakse selle järgi, kui madal on kõige madalam 12h näit.

19. 12h kõige madalam näit võiks ideaalis olla 5-10 mmol/l vahel. Algajate puhul võib esialgu rahul olla ka teistkümnetes olevate näitudega. Kui kõige madalam näit jääb alla 5 mmol/l kohta, tuleks annust vähendada. 

20. Loe haiguse kohta võimalikult palju. Otsi tuge ja nõu Feline Diabetes Message Board foorumist. Kui sa ei oska inglise keelt, olen meeleldi sulle toeks. Ära unusta, et FDMB liikmed on parajad friigid ja on terve päeva kassiga koos kodus, isegi öösiti ei maga, kaaluvad grammipealt etteantavat toitu, süstivad 0,1 ühiku täpsusega jne. Mina armastasin Sassut rohkem kui oma elu, aga nii hulluks ma siiski ei läinud kui nemad. Nii et kui sa ei suuda nende nõudmistele vastata, ära tunne end süüdi. Küll aga leiab sealt meeletult palju häid nõuandeid ja teisi kassiarmastajaid, kel on sama probleem.

21. Vali oma lemmikule selline loomaarst, kes propageerib pehme tasakaalustatud toidu andmist ning ei propageeri nn ravitoitu. Samuti võiks ta käskida kodus ise looma testida ning hoida virtuaalselt silma peal kodus mõõdetud veresuhkru näitudel. Pean mainima, et pole põhjust eriliselt pettuda Eesti loomaarstides. FDMB näitel tean, et igal pool mujal maailmas on sama probleem. Nii et meie loomaarstid ei ole kuidagi vähem haritud. Lihtsalt diabeet on nii spetsiifiline probleem, et selle kõikide aspektidega ei olda kursis. Füsioterapeudina tean ja tunnistan, et mina ka ei ole kunagi ühegi spetsiifilise haigusega nii kursis nagu inimene, kes on seda haigust mitu aastat põdenud ja selle kohta kõik raamatud läbi lugenud. See on loogiline. Ega ilmaasjata ei loo haigeid iga haiguse jaoks eraldi tugigruppe.

Liitu ka Facebooki grupiga Diabeetikud kassid. 

NB! Ma ei ole loomaarst, vaid minu kassil oli diabeet. Kõik ülalnimetatud tarkused olen ise välja uurinud (ja ma ei garanteeri, et kõik on 100% õige). Need loomaarstid, kellega kokku puutusin, ei teadnud kasside diabeedist peaaegu mitte midagi. Loodetavasti leiab nii mõnigi antud blogist lohutust ja abi.

Diabeetikust kassi eest hoolitsemine on odav ja lihtne?!?!?!

         Tänane postitus on ajendatud pahameelest. Nimetamata nimesid, siis tean üht juhust, kus diabeetikust kassile üritati uut kodu leida ja reklaamitigi seda nii, et suhkruhaige kassi eest hoolitsemine on lihtne ja odav. Tavakassist eristavat vaid see, et teda tuleb 2 korda päevas süstida. Kass seda aga ei tundvat ning sellega asi piirduvat. Ilmselt oli veel ka see, et pidi sööma ainult diabeetikute kasside krõbinaid. Ah jaa... testima pidi 1 kord nädalas!!! Väga suure kurbusega lisan, et tegu ei olnud suvaliste kassiomanikega, vaid inimestega, kes on õppinud veterinaarmeditsiini ja töötavad kassidega.
         Mis on aga tegelikkus? Tõsi, insuliin on kõige odavam asi kogu kupatuse juures. Insuliini peale kulub laias laastus 10 eurot kuus. Teatavasti tuleb kasutusel olevat insuliini hoida toatemperatuuril (paljud inimdiabeetikud seda ei tee, aga kasside puhul on see vajalik, sest esiteks on otse külmkapist võetav insuliin külm ja kassile valusam, teiseks ei tööta pen hästi, kui ta on otse külmikust võetud ja süstitakse väikest kogust ehk võivad tekkida doseerimisprobleemid (kasside puhul on kogus inimestega võrreldes väga väike)) ning toatemperatuuril säilib insuliin vaid 28 päeva.  Testribade karp maksab laias laastus 20€. Ühes karbis on 50 testriba. Päevas kulub keskmiselt 5 riba (algajatel läheb väga palju ribasid alguses raisku ja ka nn edasijõudnutel läheb vahel mõni testriba raisku, sest kõrvast ei tule piisavalt verd ja kui mõne sekundi jooksul verd juurde ei õnnestu saada, tuleb kõike otsast peale alustada juba uue testribaga). Seega on kuus vaja 3 pakki testribasid ehk 3x20€. Lisaks on vaja osta nõelad. Iga kord TULEB süstida UUE nõelaga! Ärge kunagi kasutage ühte nõela mitu korda - infektsioonioht + kassile on vana nõelaga torge valusam. Ühes karbis on 100 nõela ja karp maksab laias laastus 20€, päevas kulub 2 nõela. Seega umbes 12€ kuus kulub nõelade peale. Lisaks tuleb osta lantsetid, millega auku kõrva teha. 200 tk (1 karp) maksavad laias laastus 20€. Päevas kulub umbes 4 tk. Seega kuus kulub umbes 12€. Lisaks tuleb osta vatipadjad - 4-8 tk päevas (alguses kasutasin ühel testimisel kaht vatipatja, hiljem murdsin ühe pooleks) - umbes 3€ kuus. Seega läheb ühes kuus laias laastus umbes 97€ AINULT süstimise ja testimise peale. Lisaks tuleb kassile osta täisväärtuslikku pehmet toitu, sest kuivtoidus (k.a diabeetikutele mõeldud kraanulites) on liiga palju süsivesikuid. Pehme toit on aga alati kordades kallim kui kuivtoit.
       Tuleme nüüd selle juurde, et kass ei tunne, kui teda süstitakse. Jah, antud juhtumi puhul oli tegu kassiga, kes oli juba süstimisega harjunud. Kassi harjutamine võib aga olla väga-väga-väga raske. Pean mainima, et veresuhkru testimine on kökimöki võrreldes süstimisega. Veresuhkru testimisega on kassi palju lihtsam harjutada, sest see on palju valutum kassi jaoks kui süstimine. Minu Sassu tavaliselt nurrus, kui tema veresuhkrut testisin. Talle meeldis eelnev kõrvade hõõrumine väga. Loomulikult mitte alguses.
      Ja nüüd tuleme kõige tähtsama teema juurde - diabeetiku kassi pidamine on lihtne!?!?!?!?!?!?!??!
Kas on? Võibolla mõnele jõhkardile, kel pole mingeid tundeid ega sooja ega külma, kas kass elab või sureb, ongi diabeetiku kassi pidamine lihtne. Normaalsele kassiomanikule aga mitte. Kel on või kel on olnud diabeetik kass (või koer), teavad, millest räägin, aga selgitan veidi ka mitteteadjatele.
      Nimelt tuleb diabeetikut kassi süstida 2 korda päevas. Iga 12h tagant. Süstimise aega võib korraga nihutada 15 min, hädaolukorras ja erandkorras maksimaalselt 1h (oleneb muidugi konkreetsetest veresuhkru näitudest). Mis see tähendab? See tähendab: hüvasti reisimine, hüvasti ööseks kellegi poole jäämine, hüvasti hilised ärkamised, hüvasti teatrietendused! Teretulemast varased ärkamised (k.a vabadel päevadel, 1.jaanuaril jne), kodus vangis olemine, teretulemast ma-ei-saa-kahjuks-sünnipäevale/teatrisse/kinno/teise linna-tulla-sest-kell-19-pean-kassi-süstima! 
     Lisaks pidev mure. See on kõige raskem katsumus. Mäletan, kuidas ma iga hommikul ärkasin ja palvetasin, et kui ma elutuppa lähen, oleks Sassu elus ega oleks diabeetilisse koomasse langenud. See nägi välja nii, et valmistasin end alati halvimaks ette ja kui ma Sassule lähenesin, siis ma isegi ei hinganud ja püüdsin võimalikult kaugelt aru saada, kas ta ikka hingab ning on elus. Olin väga tänulik iga päeva eest, mis meile veel koos antud oli. Igal hommikul samamoodi, igal hommikul.... Samuti palvetasin, et Sassu oleks elus, kui öösiti vetsus käisin. Ma ei käinud kunagi vetsus nii, et poleks kontrollinud, kas Sassu ikka reageerib puudutusele ja teeb kurr ning liigutab end. Samuti hoidsin hinge kinni iga kord, kui koju tulin. Kui Sassu ei tulnud mind uksele tervitama, marssisin nii mõnigi kord saabastega tuppa, et vaadata, kus ta on ja ega temaga midagi juhtunud pole.
     Lisaks muud ärevusttekitavad olukorrad. Ükskord näiteks oli Sassu veresuhkur juhusliku mõõtmise käigus (lihtsalt nn lambist mõõtsin) 2,2 ja ta jooksis rõõmsalt ringi ning ei tahtnud üldse mitte midagi süüa. Läksin peaaegu hulluks püüdes välja mõelda, kuidas ma talle midagi sisse sööta saaksin. Või näiteks ükskord olin terve öö üleval, sest olin riskinud ja süstinud üsna madala näidu pealt ja Sassu veresuhkur läkski hüpetega järjest allapoole, kuigi söötsin teda pidevalt igasuguste maiuspaladega. Vastu hommikut sain magama. Lisaks kõik need mured, mis mul oleksid võinud olemata olla, kui mul oleks olnud teadmised, mis mul praegu on - näiteks see, et Sassu lakkas insuliinravi alguses söömast ja ma mõtlesin, et ta on suremas või need korrad nuttalahistamist, mil Sassu veresuhkur oli 30 lähedal ja ma mõtlesin, et ta kohe sureb. Paljudel diabeetikutel kassidel on ka kaasuvaid haiguseid, millega tuleb samuti rinda pista.
     Lisaks perekondlikud tülid. Elukaaslane/abikaasa ei pruugi mõista, miks kassi süstimine on tähtsam kui tähtpäeva tähistamine ja miks kunagi ei saa kuhugi minna, miks alati on kass esikohal.
     Ja pärast kõike seda vaeva tuleb millalgi ikka see kardetud lahkumispäev... Ei taha meenutada....
     97€ kuus (pluss toit ja liiv) ning pidev mure, kas sinu lemmik on hommikul elus või surnud ja kas tööle minnes on ehk viimane kord, mil teda näed ehk teisisõnu MA ANNAKS GRAMMY, NOBELI PREEMIA, PULITZERI, AASTA EMA JA MUUD AUHINNAD KÕIKIDELE DIABEETIKU LOOMA OMANIKELE, KES EI OLE LEMMIKUT MAGAMA PANNUD JA VÕITLEVAD IGA PÄEV NENDE ELU EEST, SÜDA PIDEVALT MUREST LÕHKEMAS. AITÄH, ET OLETE NII VAPRAD!!! Keegi (peale teiste diabeetikute loomade omanike) ei tea, mida me läbi elame. SEE EI OLE KERGE!!! Andestagem neile, kes arvavad, et see on lihtne ja odav. Nad ei tea, millest nad räägivad.

Millist sööki peaks kassidele andma?

Ma pole pikka aega postitanud, kuid eile öösel nutsin taas Sassut taga, nägin teda öösel ka unes. Hommikul aga sain kirja blogilugejalt, kes tänas mind ja Sassut. See inspireeris mind kõik muud kohustused sinnapaika jätma ning tegema postitust teemal, mis puudutab kõiki lemmikloomaomanikke. Ka neid, kelle loomal pole diabeeti.

Olin 21aastane. Esimene kooselu, esimene "laps" - kass Sassu. Nagu esimese "lapsega" ikka - sa tahad talle parimat ning ta on pereelu keskpunkt. Päris oma kassi saamine (terve lapsepõlv kasvasin kahe kassi/kolme koeraga või kolme kassi/kahe koeraga) oli midagi väga erilist. Ta oli alguses nii väike, et ma ei julgenud õhtuti magama jääda. Kartsin talle peale keerata. Ma ei unusta iial, kui ilus ta oli. Minu peamine mure oli, et ma talle peale ei astuks, kui ta vaiba all oli vms. Kassi toitmise üle juurdlemine ei tulnud mulle hetkekski pähe, sest andsin oma kassile ikka seda, mida vanaisa kassidele andnud oli - krõbinaid, vorsti jne.

Ainus, mida kavatsesin vanaisast, kes oli tulihingeline loomaarmastaja, teisiti teha, oli vaktsineerimine. Kavatsesin Sassut korralikult vaktsineerida ja ta ka kastreerida. Seda ka muidugi, et ma kavatsesin teda pidada toakassina. Igatahes olin teist korda Sassuga vaktsineerimas. Sassul oli juba siis iseloomu küllaga ja arst ütles sõnad, mis mul eal meelest ei lähe: "Sassul on kuninglikud silmad, aga värdjas iseloom." Enam ma selle loomaarsti poole ei pöördunud. Küll aga küsis ta minu käest, et mis toitu ma Sassule annan. Vastasin, et tavalisi toidupoe krõbinaid. Loomaarst sõimas mind korralikult, et missugune inimjätis ma olen, et annan kassipojale sellist saasta. Ta ütles, et toidupoe kraanulites on luujahu, kõrvad, sabad. Loomapoe kraanulites aga päris liha. Olin väga kohkunud ja loomulikult ei tahtnud ma olla halb loomaomanik. Sassu oli ju niiii armas. Hakkasin Sassule päevapealt andma vaid kliinikutoitu (krõbinaid). Saskin aga armastas ise külmikus endale toitu võtmas käia. Tegi käpaga ukse lahti ja võttis endale põdravorsti näiteks. Kord panin puukorvi (koos puudega) külmiku ette, et ta põdravorsti kätte ei saaks. Hommikuks oli puukorv eest lükatud ja pool vorstist oli põrandal, pool Sassu kõhus. Hiljem hakkasin külmikut teipima. Kui keegi külla sattus, vaadati veidi imelikult, et miks mu külmikud teibitud olid:D Sassu aga oskas hästi nuruda ja nii ta sai vahel ka muud toitu. Eriti meeldis talle kalkuni rinnaliha. Ta eelistas seda hautatult;)

7aastaselt sai ta aga diabeedidiagnoosi. Seejärel palus loomaarst kastreeritud kassidele mõeldud kliinikukrõbinad välja vahetada diabeetikute kasside kliinikukrõbinate vastu.

Lisaks diabeedile oli Sassul ka rauavaegusaneemia. Seda ei öelnud mulle kahe erineva kliiniku arstid, vaid kui nõudsin näha vereanalüüsi tulemusi, sain selle teada nii, et pöördusin vereanalüüsi tõlgendamiseks tuttavate inimesi ravivate arstide poole. Lisaks on Feline Diabetes Message Board lehel mõned inimesed, kes oskavad analüüside vastuseid lugeda.

Lugesin, lugesin, lugesin.... Lõpuks sain aru, et diabeet ja rauavaegusaneemia on tõenäoliselt mõlemad tingitud sellest "suurepärasest" kliinikutoidust. Lugesin esimest korda pakendi pealt, mida kliinikutoidud reaalselt sisaldavad ja olin šokeeritud. Hakkasin uurima, mida kassid tegelikult sööma peaksid. Üks minu trennides käiv välismaalasest veterinaariatudeng soovitas ise hakata Sassule toitu valmistama. Selleks soovitas ta minna catinfo.org lehele. See on ingliskeelne lehekülg. Väga põhjalik ja aus. Paraku oleks olnud liiga kallis hakata sealseid juhiseid järgima. Kui oleksin Ameerikas elanud, poleks olnud probleemi. Kõike läbi interneti Eestisse tellida oleks olnud liiga kallis. Leidsin odavama ja lihtsama viisi. tcfeline.com lehel müüakse valmissegu, mis tuleb toorele lihale ja maksale lisada, et saada tasakaalustatud kassitoit. Seega hakkasingi ma seda segu Saksamaalt tellima. Arvutasin mingi hetk ära ka hinna. Kana kintsuliha+maks+Saksamaalt tellitud segu (koos saatmiskuludega)=10€/kg. Vaadake poes, milline on Teie ostatava kassitoidu kilohind ja võrrelge. Võin öelda, et paljud loomapoe pehmed kassitoidud on kallimad.

Igatahes. Mis ma õppisin?

• kassipoeg, täiskasvanud kass, eakas kass, steriliseeritud/kastreeritud kass, tõukass ei vaja erinevat sööki, lihtsalt kogus on erinev. Looduses sööb ka kass hiiri kohe pärast emapiimast võõrutamist ja kuni surmani välja
• maks on ääretult oluline toiduaine, mille vajadusest mul polnud aimugi. 1/10 kassi toidust peaks moodustama maks. Suhe on ka väga tähtis. On palju konserve, mis on maksaga, aga seal on sageli maksa liiga palju. Alguses lasin Sassul maksa süüa piiramatult (ja ta sõi meeletu isuga). Teatavasti on maks üks parimaid loomse raua allikaid (ka inimesel). Tema verenäitajad läksid normi (tegin kordusanalüüsi). Pärast ta ei tahtnudki rohkem, kui tema toidu sees oli
• kasside söök ei tohiks sisaldada teravilju, puu- ja juurvilju, suhkrut. Palun lugege silti
• pole ühtki krõbinat, mis ei sisaldaks eelpoolnimetatud tooteid. Mitte ühtegi. Vähemalt Eestis müüdavat mitte
• on palju kalleid loomatoite, mille peal on suur kiri "grain free" või "teraviljavaba", kuid tegelikkuses on teravili asendatud näiteks hernestega. Kahjuks paljud hoolivad loomaomanikud ostavaid neid kalleid tooteid ja arvavad, et pakuvad lemmikloomale parimat. Jällegi, palun lugege silti. Kas tõesti maksate tohutu raha, et kassile anda herneid?
• kui loomaarst soovitab lemmikloomale anda kliinikutoitu, siis vaheta loomaarsti (seda ütles mulle välismaalasest veterinaariatudeng ja ma olen sellega 100% nõus). Ühtlasi küsige loomaarsti käest, kui ta soovitab nn ravitoitu, et mis täpsemalt selles toidus on sellist, mis ravib. Missugune koostisosa võiks näiteks ravida diabeeti? Kas näiteks riis?
• kui annad lemmikule pidevalt puhast liha, siis ka see võib ta tappa, sest kassi jaoks on parim kontide ja sisikonnaga hiireliha, aga andes talle näiteks kanaliha (ilma kontide ja sisikonnata), ei saa ta sealt kõiki vajalikke aineid siiski kätte, seetõttu ongi vaja lisada segu, mis sisaldab puudujäävaid aineid
• jahvatatud kondid on üks kõige olulisemaid komponente, mis lemmikloomade toidust puudu jääb. Mina näiteks kasutan TC Premix basic, mille peal on kirjas "calcium from bone" ehk kaltsium luudest
• kassid armastavad tuunikala. Anna talle tuunikala konservi (loomapoes on ilma soolata ja õlita), kui tal pole millegipärast isu. Diabeetikute kasside majapidamises on see hädavajalik komponent, kui veresuhkur peaks liiga madalaks minema. Tuunikala konserv ei sobi igapäevaseks söögiks (inimestele ka ju ei sobi)
• üks kord nädalas võiks kassile anda sardiine
• mingi hetk ma proovisin jälgida, et valmissegule lisatav värske liha oleks õiges suhtes jäneseliha ja kana kintsuliha, kuid siis ma loobusin, sest jäneseliha on liiga raske hankida, liiga kallis ja liiga raskesti puhastatav. Käin truuks kana kintsulihale
• eelista kana kintsuliha rinnalihale, sest rinnalihas ei ole piisavalt rasva
• kui sa ei viitsi ise kassisööki teha, siis vähemalt jälgi, et sa ei annaks kassile krõbinaid, vaid konservi ning konservis poleks midagi peale liha ja mineraalainete ning vitamiinide
• lugege kassitoitude puhul silte. Kallim ei tähenda alati, et see on parem
• ära osta konserve, mis sisaldavad 100% liha ja sinna ei ole lisatud vitamiine ega mineraalaineid
• vaata, et konserv sisaldaks ka tauriini
• kassile ei tohiks konte anda (nagu koeralegi), sest need võivad talle kuhugi kinni jääda/vigastusi tekitada ja põhjustada eluohtliku seisundi (nagu koertelgi). Samas on kondid eluliselt vajalikud (Sassu näiteks tahtis üle kõige maailmas kanakonte süüa). Jõuame tagasi spetsiaalse segu juurde, mis sisaldab kondijahu
• üks tuntud teraviljavaba ja kallis bränd reklaamib, et nende toidus on taimi, sest kassid ise otsivad ka taimi. Paraku otsivad kassid taimi eelkõige oksendamiseks. Parim karvapalli eemaldaja (minu hinnangul ja Sassu kogemusel) on orashein. Kevadest sügiseni tuleks iga päev tuppa tuua paar orasheina. Talvel peaks kogu aeg kasvatama kassimuru. Eriti oluline on see pikakarvaliste kasside puhul. Seda, et karvapallide vastased kuivtoidud tegelikult ei toimi, tunnistas kunagi mulle isegi üks Eesti loomaarst
• kui kass sööb liiga palju, siis see võib olla sellest, et ta ei saa kõike vajalikku toidust kätte (nagu inimeste puhulgi)
• kass ei ole loodud sööma krõbinaid. Odavaim pehme toit on parem kui kalleim krõbin. Kassid on halvad veejoojad, seetõttu peab nende toit olema võimalikult veerikas
• kass ei taha juua ja süüa samast kohast. Sageli pannakse liivakast, toidunõu ja sööginõu lähestikku. Tegelikult peaksid kõik kolm olema teineteisest kaugel. Jooginõusid võiks olla mitu. Eriti meeldib kassidele juua inimeste kruusidest. Joogivett vaheta iga päev ning pese ka kauss (lihtsalt veega, kuid hõõru ikka sõrmede/lapiga ka). Kui kass ei joo piisavalt, proovi kaussi vahetada. Mõnikord ei sobi näiteks valge kauss, aga roheline sobib. Joogivesi peab 24/7 saadaval olema
• üks suurimaid muresid on see, et toitudes on süsivesikute osakaal liiga suur. Looduses on kasside dieet kõrge valgusisaldusega ja madala süsivesikute sisaldusega. Inimesed üritavad aga neile vastupidist toota. Süsivesikute sisaldus peaks toidus jääma alla 10%. Süsivesikute sisaldus aga pole pakendile märgitud (tootjate kavalus). Selleks on ka olemas spetsiaalne lehekülg - http://scheyderweb.com/cats/catfood.html. Sinna sisestad pakendi pealt andmed kollastesse väljadesse. Ärge unustage, et arve tuleb sisestada punktiga, mitte komaga. Seejärel vajutad "calculate" ja kõige tähtsam number, mida vaadata, on Dry Matter Carbohydrates (%). See peaks olema alla 10%. Palun vaadake, mis on see % näiteks diabeetikutele mõeldud kliinikutoidus. Võin öelda, et see on tavaliselt 30-40%
• kasside jaoks on küüslauk ja sibul mürgised. Seetõttu ei tohiks neile anda igasuguseid vorste
• mina isiklikult olen nõus selle arvamusega, et kassile võib vahel anda piima, kui see ei põhjusta talle vaevusi (ei tee kõhtu lahti). Piim ei tohiks aga kindlasti olla veeasendaja (nagu inimestegi puhul). Minu Sassule meeldis toorpiim ja ta eelistas seda tavaliselt poepiimale
• samuti olen isiklikult arvamusel, et vahel tükk kana rinnaliha/kala/kalkuni hakkliha ei tee midagi halba (kui muidu sööb tasakaalustatud toitu). Kala peaks siiski pakkuma vaid 2-3 korda nädalas (nagu inimestegi puhul)
• olen isiklikult ka sellel arvamusel, et on hea, kui kass on nõus siiski vahel kuivtoitu sööma. Näiteks kui tahad kodust ära minna
• mina isiklikult ei poolda ka kasside toitmist 2-3 korda päevas. Looduses söövad kassid 8-12 korda päevas. Nad ei ole nagu inimesed, et söövad mao täis ja hakkavad televiisorit vaatama. Kassid söövad vähe aga tihti. Kui kassid on söögiajaks väga näljased, siis nad söövad liiga kiiresti ning liiga palju ja see võib põhjustada näiteks söögitoru haavandit, millest on ka siin blogis juttu olnud. Olen arvamusel, et kui kass tunneb, et söök on alati käepärast ja söök on tasakaalustatud, siis ta ei söö üle ja ei teki ka kaaluprobleeme. 5-6 tundi on kasside jaoks juba liiga pikk aeg ilma söögita. Kassipoegi peaks toitma vähemalt 5x päevas, täiskasvanud kasse ideaalis 4 korda päevas, aga vähemalt 3 (seega õpetage lapsed loomi toitma, et nad saaksid seda koolist tulles teha;))
• kassi hambad vajavad närimist. Ära anna kassile vaid pasteete!
• kreemitan igal õhtul kookosrasvaga tallaaluseid. Mingi hetk vaatasin, et kass lakub kookosrasva. Uurisin siis järgi, mis kirjandus ütleb kasside ja kookosrasva kohta. Sain teada, et kookosrasv on täiesti okei. Alguses antakse 1/8 teelusikatäit ja hiljem 0,5-1 teelusikat päevas. Nagu ma ka varem öelnud olen, kassid on väga targad loomad. Minu kass näiteks lakub veidikene ja siis rohkem ei tahagi. Igatahes kookosrasv on väga hea kassi karvkattele, aitab karvapalle eemaldada, aga mõningate allikate väitel aitab isegi vähki ennetada, sest tugevdab immuunsüsteemi.
• omast tarkusest olen kassile hakanud pehme toidu sisse lisama ka inimbeebidele mõeldud D-vitamiini tilkasid. Inimeste meditsiiniinimesena olen kursis, kui tõsine D-vitamiini puudus inimestel on. Arvata võib, et kasside olukord pole sugugi parem. Eriti toakasside. Minu loomaarst ütles, et nii võib teha. 

Muide, kui hakkasin Sassule tasakaalustatud toortoitu pakkuma, siis ta enam külmkappide kallal ei käinud! Sassu oli ikka tark loom!

Rõhutan, et ma ei ole loomaarst ega loomade toitumisteadlane, vaid kirglik loomaarmastaja. Blogi on tehtud heas usus, et keegi võib sellest abi saada. Selles võib esineda valeväiteid, see pole lõplik tõde. 

Toortoitu propageerib minu teada ka ÜKS eestlasest loomaarst - Kenno Ruul. Tema video on nähtav siit: https://www.youtube.com/watch?v=KkXNmVca6T4. Ta vist isegi on alustanud kasside toortoitu pakkuvat äri, kui ma õigesti youtube'i videode järgi aru sain. Kuigi ma teda ei tunne, usun, et ta tegeleb väärt ettevõtmisega. 

DiabeetikSassu blogi kommenteeris ka üks lugeja, kes ütles, et tema kassi diabeeti ei ole enam tänu sellele, et ta lõpetas krõbinate andmise ja ostis Kika loomapoest ainult liha ja vitamiine/mineraalaineid sisaldavat toitu. Sel teemal pole ma varem sõna võtnud, sest minu Sassu diabeet kahjuks toidu muutmisega ära ei läinud (rauavaegusaneemia ja pidev külmkapi lõksutamine küll), aga see on kõige-kõige õnnelikum olukord, mis võib ühele loomaomanikule osaks saada - annad kassile õiget toitu ja diabeet on kui käega pühitud. Ja miks mitte ka muud haigused. 

Võite vaadata ka minu youtube'i videosid:

Tõde kassitoidust https://www.youtube.com/watch?v=-RZQmmEi7MM&t=2s

Kuidas ise kassile toitu valmistada? https://www.youtube.com/watch?v=1vL5x2GZTEc&t=8s

FB-i lehel Diabeetikud kassid on ka nimekiri Prismas müüdavatest ja Kika loomapoes müüdavatest kassitoitudest, mis võiksid sinu lemmikule sobida. Loomulikult tuleb uusi toite pidevalt juurde. Mul pole mahti olnud täiendada, aga soovitan tähelepanelikult lugeda silte ja ise teostada internetis süsivesikute % test. 

Vastan meeleldi kõikidele kirjadele.

Kui sinu lemmikloom sureb, siis ehk leiad lohutust siit

   Kui minu kallis Sassu suri, siis paljud saatsid mulle lohutuseks salmikesi ja jutukesi, siinkohal tahaksin välja tuua neist mõned. Ehk saab keegi kunagi lohutust.
   1. Jumal küsis kassi hingelt:
    "Kas oled valmis koju tulema?"
     "Oh jah, üsnagi," vastas armas hing.
     "Ja, olles kass, tead sa väga hästi,
     et suudan enda eest ise otsustada."

     "Kas sa tuled siis?" küsis Jumal.
     "Varsti!" vastas vurrudega ingel.
     "Aga ma pean tulema aeglaselt.
     Minu inimestest sõprade pärast.
     Nad vajavad mind päris kindlasti."

     "Aga kas nad ei mõista," küsis Jumal,
     "et sa ei jäta neid iial?
     Et teie hinged on põimunud. Igaveseks.
     Et midagi ei looda ega hävitata?
     Kõik lihtsalt on....igavesest ajast igavesti."

    "Lõpuks nad mõistavad,"
     vastas suursugune kass,
    "selleks ma sosistan nendele südametesse.
     Et olen alati nendega.
     Ma lihtsalt olen... igavesest ajast igavesti."

2. Iga kord, kui kaotan kassi,
võtavad nad osa minu südamest
endaga kaasa.
Ja iga uus kass,
kes tuleb mu ellu,
kingib mulle
tüki enda südamest.
Kui elan piisavalt kaua,
on kõik minu südame tükid
kassidelt saadud,
ning muutun sama armastavaks
ja suuremeelseks nagu nemad.

3. Väike oranž poiss jäi seisma. Tema selja taga
mängisid kassipojad, kes ajasid üksteist taga ja maadlesid
sooja päikesepaiste käes. See tundus väga lõbus, aga
peegelsileda tiigivee pealt ta nägi oma ema. Ja ema nuttis.

Ta puudutas käpaga vett, püüdes teda tabada,
kui see ei töötanud, hüppas ta madalasse vette.
Kõik, mis ta sai, oli see, et ta oli märg ning
ema peegelpilt kadus lainetesse. "Emme!" hüüdis ta.

"Kas midagi on halvasti?"

Väike oranž poiss pööras ümber. Tiigi serval
seisis daam. Tema silmad olid kurvad, kuid täis armastust.
Väike oranž poiss ohkas ja kõndis veest välja.

"Toimunud on viga," ütles ta, "ma ei peaks siin olema."
Ta vaatas tagasi vee poole. See hakkas taas vaikseks jääma
 ja tema ema peegelpilt hakkas tagasi tulema.
"Ma olen kõigest beebi. Ema ütles, et see peab olema viga. Ma ei
oleks pidanud veel siia tulema."

Lahke daam ohkas ja istus murule maha.
Väike oranž poiss ronis talle sülle. See ei olnud ema süli, aga see
oli peaaegu sama hea. Kui daam hakkas teda paitama ja lõua alt sügama,
 just nagu talle meeldis, hakkas ta nurruma. Ta ei olnud seda tahtnud,
aga ta ei saanud sinna midagi parata.

"Ma kardan, et viga pole toimunud. Sa peaksidki siin olema ja
sinu emme teab seda sügaval oma südamepõhjas," vastas daam.
Väike oranž poiss ohkas ja toetas oma pea daami jalale.
"Aga emme on nii kurb. Mulle teeb haiget, kui näen teda nutmas.
Ja issit ka."

"Aga nad teadsid kohe alguses, et see juhtub."

"Et ma olin haige?" See üllatas väikest oranži poissi.
Keegi ei olnud eal midagi öelnud ja ta oli kuulanud, kui
nad arvasid, et ta magab. Kõik, mis ta oli kuulnud neid rääkivat, oli see,
kui armas ta oli või kui kiire ta oli või kui suureks ta on sirgunud.

"Ei, mitte seda, et sa olid haige," ütles daam, "aga nad valisid pisarad."

"Ei, nad ei valinud," vaidles poiss vastu, "kes valiks pisarad?"

Daam suudles teda õrnalt pea peale. See pani teda tundma turvaliselt ja
armastatuna, kuid ta endiselt muretses ema pärast. "Las ma räägin sulle
ühe loo," ütles daam.

Väike oranž poiss vaatas üles ja nägi teisi loomi kogunemas.
Kassid, koerad. Isegi üks sisalik. Mõned rotid ja üks hamster.

 Nad kõik viskasid daami lähedal pikali ja vaatasid üles ning ootasid.

Ta naeratas neile ja alustas:

Kaua aega tagasi läksid Armastatud peaingli juurde.
Nad olid üksildased ja palusid, et peaingel neid aitaks.

Ingel viis nad vaateakende juurde ja lasi neil vaadata esimesest aknast sisse,
kus oli igasuguseid asju -
nukke ja täidetud loomi ja autosid ning mänguasju ja spordiüritusi.

"Siin on asjad, mida saate armastada," ütles ingel.
"Need hoiavad teid üksindust tundmast."

"Oi, aitäh," ütlesid Armastatud, "just seda me vajasimegi."

"Te valisite Naudingud," ütles ingel.

Aga mingi aja pärast tulid Armastatud tagasi peaingli juurde.
"Asju on okei armastada," nad ütlesid, "aga nad ei hooli sellest,
et me neid armastame."

Peaingel viis nad teise akna juurde. Nad nägid igasuguseid metsloomi.
"Siin on loomad, keda armastada," ütles ta, "nad teavad, et neid armastate."

Armastatud kiirustasid välja, et hoolitseda metsloomade eest.

"Te valisite Rahulolu," ütles ingel.

Mõned Armastatud töötasid loomaaedades ja
metsloomade kaitsealadel, mõningatel olid lihtsalt õues lindude
toitmismajad, aga pärast teatud aega tulid kõik peaingli juurde tagasi.

"Nad teavad, et me armastame neid," ütlesid nad, "aga nad ei armasta
meid vastu. Me tahame vastuarmastust."

Niisiis viis ingel nad kolmanda akna juurde ja näitas neile palju inimesi,
kes jalutasid ringi, kiirustasid kohtadesse.
"Siin on inimesed, keda armastada," sõnas ingel.

Niisiis ruttasid Armastatud välja, et leida inimesi, keda armastada.

"Te valisite Pühendumise," ütles ingel.

Aga mõne aja pärast tuli suurem osa Armastatuist tagasi peaingli juurde.

"Inimesi oli tore armastada," nad ütlesid, "aga mõnikord nad lõpetasid
meie armastamise ja lahkusid. Nad murdsid meie südamed."

Ingel raputas oma pead. "Ma ei saa teid aidata," ta sõnas. "Te peate olema rahul
nende valikutega, mis teile andsin."

Kui Armastatud olid lahkumas, nägi keegi nurga taga veel üht akent ja ruttas
välja vaatama. Ta nägi kutsikaid, kassipoegi, kasse, koeri, sisalikke,
hamstreid ja tuhkruid. Teised Armastatud ruttasid ka kohale.

"Aga kuidas oleks nendega?" nad küsisid.

Aga ingel püüdis neid vaid eemale hirmutatada.
"Need on Personaalsed Empaatia Treenerid," ütles ta, "aga nende
tarkvaras on viga."

"Kas nad teavad, et me armastame neid?" keegi küsis.

"Jah," vastas ingel.

"Kas nad armastavad meid vastu?" teine küsis.

"Jah," vastas ingel.

"Kas nad lõpetavad meie armastamise?" küsis keegi teine.

"Ei," tunnistas ingel, "nad armastavad teid igavesti."

"Siis need on need, keda me tahame!" hüüdsid Armastatud.

Aga ingel oli väga endast väljas. "Te ei saa aru," ütles ta, "te peate
neid loomi toitma."

"Sellest pole midagi," ütlesid Armastatud.

"Te peate nende järelt koristama ja nende eest igavesti hoolitsema."

"Meile sobib."

Armastatud ei kuulanud. Nad läksid alla, kus lemmikloomad olid
ja võtsid nad sülle. Nad nägid, et loomade silmadest peegeldus nende
endi südametest tulev armastus.

"Nad pole õigesti programmeeritud," ütles ingel.

"Me ei saa pakkuda garantiid. Me ei tea, kui kaua nad kestavad.
Mõningate süsteemid ütlevad kiiresti üles,
mõned kestavad pikka aega."

Aga Armastatud ei hoolinud. Nad hoidsid nende
väikeseid sooje kehasid ja tundsid, et nende südamed
on täidetud nii suure armastusega, et nad mõtlesid, et need
purunevad.

"Me võtame need riskid," ütlesid nad.

"Te ei saa aru." Ingel püüdis viimast korda veel: "Nad on
nii sõltuvad teist, et isegi kõige paremad väljalasked ei ela teist kauem.
Teile saab osaks nende kaotus."

Armastatud vaatasid nende käte vahel olevat armsust ja noogutasid.
"Nii see peabki olema. See on õiglane hind selle armastuse eest,
mis nad pakuvad."

Ingel vaatas neid minemas ja raputas pead.
"Te valisite Pisarad," ta sosistas.

"Nii see on," ütles lahke daam kassidele.
"Niisiis iga emme ja issi teab. Kui nad võtavad beebi endale südamesse,
nad teavad, et ühel päeval see lahkub  nende juurest ja nad nutavad."

Väike oranž poiss istus üles. "Miks nad siis võtavad meid?" küsis ta.

"Sest isegi hetk nende armastust on väärt aastaid pisaraid."

"Oh!" Väike oranž poiss hüppas daami sülest maha ja läks tagasi tiigi äärde.
Tema emme oli ikka seal ja nuttis. "Kas ta kunagi lõpetab nutmise?"
küsis ta lahkelt daamilt.

Ta noogutas. "Inglil oli Armastatuist kahju, teades kui palju nad peavad
kanntama. Ta ei suutnud pisaraid ära võtta, kuid ta tegi need eriliseks."

Ta kastis oma käe tiigivette ja lasi veel sõrmedelt maha niriseda.
"Ta tegi need tervendavateks pisarateks, mis on tehtud siinsest spetsiaalsest veest.
Iga pisar sisaldab osi kõigist õnnelikest aegadest, mil oli nurrumist, paitamist ja
jagatud armastust. Ja lubadusest armastada ükskord jälle. Kui sinu ema nutab, ta
paraneb. See võib võtta kaua aega, aga pisarad aitavad tal end taas paremini tunda.
Aja jooksul muutub ta vähem kurvaks ja ta naeratab, kui mõtleb sinust. Ja siis ta
avab oma südame taas uuele väikesele beebile."

"Aga siis ta nutab ühel päeval taas," ütles väike oranž poiss.

Daam lihtsalt naeratas talle, kui ta tema jalgade peale tuli.
"Ei, ta armastab taas. See on kõik, millest ta mõtleb."
Ta võttis teised kassid sülle ja kallistas neid ning sügas
neid kõrva tagant, just nagu neile meeldis.

"Vaadake," ütles daam, "liblikad on siin. Kas läheks mängima?"

Teised loomad jooksid mängima, kuid väike oranž poiss ei olnud
valmis oma ema jätma. "Kas ma saan kunagi veel teda näha?"

Lahke daam noogutas. "Sa oled iga kassi silmades, keda ta vaatab.
Sa oled iga kassi nurrumises, keda ta paitab. Ja hilja õhtul, kui ta
sügavalt magab, sinu hing poeb talle sügavale põue ja te mõlemad tunnete rahu.
Ühel päeval õige varsti, võid sa talle isegi saata vikerkaare, et öelda, et sa oled
turvalises kohas ja ootad teda, kuni on tema aeg siia tulla."

"Mulle meeldiks see," ütles väike oranž poiss ja vaatas pikalt veel oma ema.
Ta nägi teda õrnalt läbi pisarate naeratamas ja ta teadis, et emale oli meelde
tulnud, kuidas ta peaaegu vanni kukkus. "Ma armastan sind, emme!" sosistas ta.
"Pole hullu, kui sa nutad." Ta vaatas teisi loomi jooksmas, naermas ja
liblikatega mängimas. "Emme, pean nüüd mängima minema. Olgu? Aga ma olen
sinu lähedal, ma luban."

Siis ta pööras ringi ja jooksis teistele järgi.

Anne Kolaczyk

4. Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall.
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid täiesti kindel,
et laulan seal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm.

Mary E. Frye

5. Üks loomaomanik on pannud kokku nimekirja asjadest, mida sinu lahkunud lemmik tahaks, et sa teaksid. Avaldan tema kõige paremad mõtted eesti keeles:
*Ei ole midagi, mida sa oleksid saanud teha teistmoodi.
Hinge teekond on planeeritud juba enne Maale sündimist. Selles plaanis oli ka siitilmast lahkumine. Ja kui hing lahkub Maalt, siis tea, et see lahkumine oli osa nende hinge plaanist, see oli nende hinge valik. Ei ole midagi, mida sina või keegi teine oleks saanud teha teisiti, et neid päästa. Aeg, mil sinu lemmiku hing lahkub nende kehast, ei ole kellegi teise määrata ega kellegi teise süü. Kui on hinge aeg lahkuda oma kehast, siis kõik, mis oleks tulnud teha, on juba tehtud. Kõik, mis pidi juhtuma, juhtus. Sinu lemmikloom tahab, et teaksid, et pole mitte midagi, mida oleksid saanud teha teisiti, sa tegid kõik õigesti.
*Nad valisid sinu endale vanemaks.
Sinu lemmik valis sinu endale vanemaks, sest teadis, et just sina teed nad kõige õnnelikumaks. Ja sa tegid. Sinu lemmik tahab, et teaksid, et sa olid ja oled perfektne vanem.
*Nad ei taha, et kahetseksid, kuidas nad surid.
Peaaegu kõigil loomaomanikel on kurbus ja/või süütunne, mis on seotud nende lemmiku viimaste hetkedega. Ükskõik mis viisil nad lahkusid, ka siis, kui panid nad magama, see oli nende valik. Sa tegid täpselt seda, mis oli nende soov. 

http://www.sarahpetrunoshamanism.com/blog/9-things-your-deceased-pet-wants-you-to-know/

Omalt poolt lisan: mida kurvem olid lemmiklooma kaotades, seda parem loomaomanik sa tõenäoliselt olid, seega oleks kuritegu mitte pakkuda mõnele uuele vahvale loomale kodu. Jah, nad ei asenda EAL sinu lahkunud lemmikut, aga nad siiski toovad sinu suule nii mõnegi naeratuse. Ning, mis kõige tähtsam, sa saad pakkuda loomale kodu. 

Kui kass oksendab ehk söögitoru laiend

      Kuna Sassu põhihaigus oli siiski söögitoru laiend ja selle all kannatavad paljud lemmikloomad, siis mõtlesin lühidalt ka sel teemal oma kogemusi jagada.
      Ka see haigus võib kahe silma vahele jääda, eriti kassiomanike puhul, sest kassid ikka vahel oksendavad karvapalle.
      Oksendamisega olin ma harjunud, sest Sassu oli pikakarvaline kass ja kõik pikakarvaliste kasside omanikud on harjunud, et nende lemmikud oksendavad karvapalle. Mingist hetkest alates loobutakse ka oksemassi lähemast vaatlemisest ja koristatakse see lihtsalt ära (mis on viga muidugi).
      Väga oluline on oksemassi alati vaadelda, mitte lihtsalt ära koristada. Alati tuleks vaadelda, et kas tegu on lihtsalt karvapalliga või hoopis toiduga. Või on okses lausa verd, usse vms.
      Söögitoru laiendi puhul oksendab loom tavaliselt üsna pea pärast söömist söögi kohe välja. Ka see on reegel, kus erand kinnitab reeglit. Mõnikord nad ei oksendagi toitu kohe välja, vaid toit seisab (võib isegi mitu päeva seista) söögitoru laiendis ja seejärel alles oksendab selle välja. Sel juhul on raske aru saada, et tegu pole tegelikult seeditud toiduga.
      Ei tohiks arvata, et kui kassil on söögitoru laiend, siis ta peaks oksendama pärast iga söögikorda. Sugugi mitte. Vaatan Sassu päevikut ja näen, et näiteks üks päev oksendas ta 3 korda päevas, järgmisel päeval 2, siis oli 1 päev vahet, siis oksendas 1 kord päevas. Seejärel ei oksendanud 3 päeva, oksendas 1 kord, siis ei oksendanud 12 päeva. Seejärel oli mitu 2nädalast vahet oksendamistel.
      Igal juhul soovitan, kui loom on tihti oksendanud, arsti poole pöörduda. Kõige lihtsam ja ilmselt ka odavaim variant söögitoru laiendit kindlaks teha, vähemalt nii avastati see Sassul, on röntgeni teel. Saskinil oli ka enne seda tehtud röntgenit, kuid mitte piisavalt kõrgelt. Seetõttu jäi söögitoru laiend avastamata.
      Miks söögitoru laiend tekib? Põhjuseid on mitmeid. See võib olla kaasasündinud, mõne teise haiguse põhjustatud või idiopaatiline ehk teadmata põhjusel tekkinud.
     Söögitoru laiendit reeglina ei opereerita. Ma ei oska öelda, kas mõni arst Eestis opereerib, kuid Sassu arst igatahes seda ei teinud. Ka inimeste puhul on söögitoru operatsioonid äärmiselt komplitseeritud. Seega on arusaadav, et loomade puhul oleks see veelgi keerukam. Küll aga on rida ravimeid, mida loomaarst võib soovitada. Nendest rääkigu loomaarstid ise.
      Mina tahtsin rääkida mittemedikamentoossetest raviviisidest, mida iga loomaomanik saab oma söögitoru laiendiga lemmiku heaks teha ja mis ei tee midagi halba ka siis, kui tuleb välja, et lemmikul ei olegi seda haigust.
      Kõige tähtsam on muretseda spetsiaalne söömislaud. See sai Sassule muretsetud ja tal oli mõnda aega tõesti parem. See on selline laud, kus loom peab sööma tagajalgade peal seistes. Esijalad toetuvad peenikesele äärele ning söök on veelgi kõrgemal asuva aluse peal. Kass peab seistes moodustama peast sabani ilusa langeva diagonaali. Spetsiaalse söömislaua tellisin eritellimusel Baltic Steelarcist.  Iga kassi puhul tuleb laud teha eri mõõtudega. Ka mina pidin algselt tellitud laua kõrgust kohandama. Oluline on, et terve toidulaud oleks kausse täis ja kass ei saaks sinna peale hüpata. Samuti on oluline, et esikäppade alus oleks peenike, et loom sinna peale ei saaks hüpata. Kartsin küll, et kassid ei võta seda omaks või hakkavad leiutama viise, kuidas söök lihtsamini kätte saada, aga ei. Ühe korra näitasin ette, kuidas esikäpad peaksid käima ja selge see oligi. Ka teine kass sõi meelsasti selle pealt. Tegelikult peaks pärast söömist hoidma lemmikut veel 10-15 (mõned ütlevad 30) minutit nn püstiasendis, aga kes seda suudaks teha...
      Teiseks on oluline lemmiklooma toita võimalikult tihti. Näiteks võib sellelt loomakliiniku lingilt (http://www.redmondvetclinic.com/small-animal-care/cats/miscellaneous-feline/Cats_Catch_and_Eat_Frequent_Small_Meals) lugeda, et kuigi kassid jäävad ellu ka siis, kui neid sööta mõned korrad päevas, siis looduses söövad nad 10-20 väikest toidukorda päevas. Minu kassid on alati olnud nn vabalt toidetud ehk neil on söök alati ees. Seetõttu nad ei õgi, vaid söövadki korraga ainult natuke ning veidi aja pärast lähevad taas sööma. Väikeste portsonite söömine on eriti oluline söögitoru laiendiga lemmikute puhul.
      Kolmandaks tuleks sellise diagnoosiga lemmikuid toita võimalikult pehme toiduga. Pehme toit jõuab suurema tõenäosusega õigesse kohta. Vahel soovitavad loomaarstid ka täiesti vedelat ehk püreestatud toitu, kuid Sassu keeldus seda söömast. Igal juhul soovitan võimalusel hoiduda kuivtoidu andmisest (või vähemalt piirata seda ainult selleks ajaks, kui ennast pikemat aega kodus pole). Pehme toidu üldisest kasulikkusest kõikidele kassidele räägin mõnes järgmises blogipostituses.
       Kurb tõsiasi on see, et enamik selle diagnoosiga lemmikuid sureb kopsupõletiku tagajärjel. Nii ka Sassu. Toit koguneb söögitoru laiendisse, loom oksendab pidevalt ja tõmbab endale mingi osa kopsu ja tekibki selline haigus, mida nimetatakse aspiratsioonipneumooniaks. Kui kuulete, et lemmik hakkab imelikult hingama ja/või tihti köhima ja/või tuleb ninast eritist ja/või ta on loid, siis tuleks igal juhul kiiremas korras pöörduda loomaarsti poole.

NB! Tegu on loomaomaniku blogiga, kes pole loomaarstiks õppinud. Blogi põhineb isiklikul kogemusel ja kõige targem nõuandja on siiski Sinu lemmiku loomaarst.

Kuidas lemmiku diabeedidiagnoosi järgsete tunnetega hakkama saada?

      Nagu eelmisest postitusest lugeda võisite, tuli lemmiku diabeedidiagnoos mulle täiesti ootamatult. Olin kindel, et Sassu on vähki suremas, kuid tegelikult kannatas ta hoopis suhkruhaiguse all. Enamik inimesi arvab, et loomadel ei esinegi selliseid haiguseid. Paraku umbes 2% kassidest on diabeetikud. Umbes 1 kass iga 400 kassi kohta.
      Sellest ajast mäletan vaid seda, et veetsin kõik päevad ja ööd www.felinediabetes.com/FDMB lehel ning lugesin, lugesin ja lugesin. Tegelikult enne seda veetsin palju aega ka teistel lehekülgedel ja Youtube'is surfates, aga see oli parim leht.
      Samuti mäletan seda, kuidas olin meeletult mures Sassu kõrgete veresuhkru näitude pärast. Kui tavaline kasside veresuhkru näit on 4,4-6,6 mmol/l (loomulikult numbrid olenevad sellest, mis kass söönud on, kui palju söönud on, kas tal on stress jms), siis esimesed näidud minu kassil olid 23 ja 21. Kui aga ette lõi aga number 30, siis kaotasin peaaegu pea. Lugesin, mis hirmsaid asju juhtub kassidega, kui nende veresuhkur on rohkem kui lubatud. Mäletan, et olin täielikult ära nutetud, käed värisesid, süda tagus. Mul polnud kelleltki abi küsida. Tundsin end oma mures nii üksi.
      Oleksin väga tahtnud, et mul oleks olnud mõni eestlasest tuttav, kes oleks mulle öelnud: "Kallis Lilian! Sassu on umbes 6 kuud diagnoosimata suhkruhaiguse all kannatanud. Ta on väga palju kaalus kaotanud. See ei juhtu üleöö. Tal on olnud kõrge veresuhru näit pikka aega ja ta on ellu jäänud. Ta jääb ka nüüd ellu. Kõrge veresuhkur kasse reeglina ei tapa. Hoopis madal veresuhkur tapab. Pigem tuleb olla ettevaatlik, et suures hirmus kõrge näidu ees ei süstiks kassile liiga palju insuliini. Kõik on korras. Sa ju süstid teda nüüd 2 korda päevas ja hoiad veresuhkrut mõõtes tal silma peal. Sa annad talle head toitu. Sinu kassi enesetunne saab vaid paremaks minna. Peagi hakkab ta kaalus juurde võtma, ta ei maga enam nii palju ning on erksam, tema karv läheb ilusamaks ning ta ei joo ega pissi enam nii palju. Mine rahulikult magama ja ära nuta. Ta ei sure."
       Avasin oma vanad postitused FDMB leheküljel ja püüdsin selgust saada, mis mured mul alguses olid. Näiteks üks mure oli see, et kui esimesed 3 päeva pärast süstimise algust oli Sassu enesetunne väga hea, siis järsku Sassu ei söönud enam. Minul (ja loomaarstil) polnud vähimatki aimu, miks see nii on. Loomaarst määras Sassule antidepressandid. Jah, ka kassidele määratakse selliseid ravimeid. Need pidid muuhulgas tõstma söögiisu. Õnneks andsin neid talle vaid päeva või kaks. See kõik oleks võinud olemata olla, kui ma oleksin teadnud, et see on seetõttu, et suhkruhaige kass on pidevalt näljane, sest kuigi tema veresuhkru näit on kõrge, ei saa ta glükoosi organismi jaoks kätte. Seega ta muudkui õgib ja õgib. Kui veresuhkur aga alla läheb (eriti siis, kui see toimub järsult ja enne seda on olnud pikalt kõrge), siis kass tunneb üle pika aja, et tal on keha vajadused täidetud, tal on kõht täis ning kaob ka söögiisu. 
        Mäletan ühe kaaskannataja postitust FDMB leheküljel. Ta kurtis, et tema kass on muutunud pärast süstima hakkamist teise kodus oleva kassi vastu agressiivseks. Tol korral tundsin end juba nii kogenuna, et vastasin juba ise tema postitusele nõuandega. Nimelt veedavad diagnoosimata diabeetikud kassid palju aega magades, nad on uimased ja loiud. Kui diabeetikuid kasse aga ravima (ehk süstima) hakatakse, siis järksu tunnevad nad endas palju elujõudu, elutahet ning energiat ning võivadki tunduda tavapärasest agressiivsemad. Nad on jälle nemad ise. Lihtsalt loomaomanikud on vahepeal unustanud, millised nende lemmikud enne haigust olid.
        Minu teine suurem küsimus oli muidugi see, et kuidas on võimalik, et insuliini kogust tõstes veresuhkru tase hoopis tõuseb. Käsitlesin seda teemat ka oma üle-eelmises postituses. Ka arstid ei osanud vastata. Praegu teaksin endale vastata, et see on igati normaalne reaktsioon, et insuliini doosi tõstes võib tõusta ka veresuhkru näit paariks-kolmeks päevaks.
        Mida ma veel oleksin tahtnud teada? Seda, et enne kui hakkad 1.korda süstima, tuleb kõigepealt hakata testima. Midagi ei juhtu, kui süstimist alustada päev hiljem. Küll aga võib kass surra, kui teda süstida ja mitte testida. Antud foorumis on päris mitu kassi surnud seetõttu, et loomaarst palus kassi süstida, kuid testimisest ei rääkinud mitte midagi. Palus tulla kliinikusse testima. Paraku kass suri hüpoglükeemia (liiga madala veresuhkru taseme) tõttu. Lohutan, et veresuhkru mõõtmine on tunduvalt lihtsam loomaomanikul teostada kui süstimine. Veresuhkrut olin üsna peagi võimeline Sassul ilma abiliseta mõõtma, kuid süstimiseks oli veel pikka aega abilist vaja, kes kassi hoiaks. Samuti on veresuhkru määramine kassile tunduvalt valutum kui süstimine. Veresuhkru määramise ajal minu kass tavaliselt nurrus (muidugi mitte kõige alguses). Süstimine võib aga valus olla (eriti siis, kui oled mitu korda järjest samasse kohta süstinud, seetõttu peabki pidama süstekohtade kohta päevikut).
        Samuti oleksin tahtnud teada, et oluline pole mitte see, kui kõrge on veresuhkur enne süstimist, vaid see, kui madalaks see päeva jooksul läheb. Kõik kassid reageerivad erinevalt. Pole ühest doosi. Kui võtate FDMB lehe ette, siis näete, et mõni süstib kassile 0,1 ühikut, mõni aga 100 korda rohkem. Võib juhtuda, et mõnel väiksema kehamassiga kassil ei võta 3 ühikut nii palju alla, kui mõne suurema kehamassiga kassil 1 ühik. Mina näiteks olin kindel, et kasside puhul pole vaja veresuhkrut rohkem mõõta, kui esimesel paaril päeval, sest kassid ju söövad iga päev ühte ja sama toitu ning ka kogused on samad, ka liikumist on iga päev umbes sama palju. Seega ei saa veresuhkru näidud päev-päevalt erineda. See oli väga rumal arvamus. Näiteks 5.augustil langes veresuhkur 20,2 pealt 20,1 peale (ehk ei langenud peaaegu üldse), järgmisel päeval süstisin VÄHEM, kuid veresuhkur langes 2,9 mmol/l peale ehk Sassu oli väga lähedal hüpoglükeemiasse langemisele. Õnneks ma testisin teda ja andsin talle toitu, mis tõstaks veresuhkrut. Mis oleks aga saanud siis, kui ma oleksin doosi hoopis tõstnud või kui ma poleks kassi testinud?!
       Oleksin tahtnud ka teada, et kõrge süstimiseelne veresuhkru näit ei pruugi tähendada seda, et tuleb muudkui aina rohkem ja rohkem ühikuid süstida, vaid see võib olla ka seetõttu, et veresuhkru näit on olnud liiga madal või langenud liiga kiiresti ja seetõttu on kehas toimunud nn kaitsereaktsioon ning veresuhkru tase on tavapärasest kõrgem. 
       Hästi palju postitusi oli mul teemal, et palun aidake õiget insuliini doosi määrata. Jah, antud foorumis annavad mitteloomaarstid nõu, mitu ühikut kassile süstida. Nad ei otsusta kogust mitte mingite arvutuste järgi, vaid vaatavad sinu enda koostatud tabelit oma kassi veresuhkru näitude kohta. Seetõttu ongi oluline võimalikult tihedalt oma kassi veresuhkrut mõõta ning see tabelisse kanda, sest süstitava insuliini kogust ei saa arvestada naabrikassi näitude järgi. 
       Kui poleks olnud FDMB inimesi, siis minu kallis Sassu ei oleks elanud nii kaua nagu ta elas. Samas pean tõdema, et antud foorumis on tegu tõeliste kassihulludega ja ükski normaalne inimene ei suuda nii oma kassi eest hoolitseda, nagu nemad seda teevad. Enamik sealseid inimesi mõõdavad kassi veresuhkrut iga tund ning panevad kirja grammipealt ka tarbitud söögi koguse. Nad süstivad insuliini 0,1 ühiku täpsusega. Mina nii kaugele ei läinud. Mõõtsin veresuhkrut tavaliselt vaid 3 korda päevas (alguses tuleb kindlasti vähemalt 5 korda päevas mõõta), süstisin vaid 0,5 ühiku täpsusega ning toitu ei kaalunud, vaid hindasin tarbitud söögi kogust vaid silma järgi. Sageli on antud foorumi inimesed ka mitteabivalmid, kui sa ei täida kõiki nende antud soovitusi. Samuti soovitavad nad peaaegu alati insuliini süstida (isegi kui on tavapärasest madalam süstimiseelne näit) ja seejärel lihtsalt tihedalt testida (iga 15 minuti järel, sageli terve öö) ning vajadusel kassile anda veresuhkrut tõstvat toitu. Mina seda ei poolda. Kassiomanik peaks siiski saama ka magada ning pigem karta kui kahetseda. Pealegi võib juhtuda, et sinu kass lihtsalt ei söö seda veresuhkrut tõstvat toitu. Näiteks kui enamik kasse muutub madala veresuhkru puhul näljaseks, siis Sassu ei olnud ka siis näljane, kui tema veresuhkur oli 2,2 mmol/l (hüpo).
      Kui sinu lemmikul on diabeet, siis varu endale koju kindlasti veresuhkrut tõstvat toitu. Kõige sagedamini kasutatakse kriisiolukorras mett. Näpuga määritakse kassi igemetele mett. Nii kaugele meie peres asi kunagi ei läinud. Veresuhkrut tõstavad hästi kuivtoit, tuunikalakonservid (kui ei ole hädaolukord juba).
      Loodan, et minu blogi toob mõnele tulevasele diabeetikust lemmiku omanikule lohutust ning annab nõuandeid, mida minul tol korral kusagilt võtta polnud. Olen meeleldi nõus toeks olema.
Youtube'is on üleval ka 2 minu tehtud eestikeelset videot.
1. Kuidas veresuhkrut mõõta - https://www.youtube.com/watch?v=yODw5-1jLX0&t=18s
2. Kuidas süstida - https://www.youtube.com/watch?v=ZcYuULrDDqI&t=11s
NB! Tegu pole loomaarsti, vaid loomaomaniku blogiga. Kõik siintoodu põhineb isiklikul kogemusel ning pole lõplik tõde.