Mis on aga tegelikkus? Tõsi, insuliin on kõige odavam asi kogu kupatuse juures. Insuliini peale kulub laias laastus 10 eurot kuus. Teatavasti tuleb kasutusel olevat insuliini hoida toatemperatuuril (paljud inimdiabeetikud seda ei tee, aga kasside puhul on see vajalik, sest esiteks on otse külmkapist võetav insuliin külm ja kassile valusam, teiseks ei tööta pen hästi, kui ta on otse külmikust võetud ja süstitakse väikest kogust ehk võivad tekkida doseerimisprobleemid (kasside puhul on kogus inimestega võrreldes väga väike)) ning toatemperatuuril säilib insuliin vaid 28 päeva. Testribade karp maksab laias laastus 20€. Ühes karbis on 50 testriba. Päevas kulub keskmiselt 5 riba (algajatel läheb väga palju ribasid alguses raisku ja ka nn edasijõudnutel läheb vahel mõni testriba raisku, sest kõrvast ei tule piisavalt verd ja kui mõne sekundi jooksul verd juurde ei õnnestu saada, tuleb kõike otsast peale alustada juba uue testribaga). Seega on kuus vaja 3 pakki testribasid ehk 3x20€. Lisaks on vaja osta nõelad. Iga kord TULEB süstida UUE nõelaga! Ärge kunagi kasutage ühte nõela mitu korda - infektsioonioht + kassile on vana nõelaga torge valusam. Ühes karbis on 100 nõela ja karp maksab laias laastus 20€, päevas kulub 2 nõela. Seega umbes 12€ kuus kulub nõelade peale. Lisaks tuleb osta lantsetid, millega auku kõrva teha. 200 tk (1 karp) maksavad laias laastus 20€. Päevas kulub umbes 4 tk. Seega kuus kulub umbes 12€. Lisaks tuleb osta vatipadjad - 4-8 tk päevas (alguses kasutasin ühel testimisel kaht vatipatja, hiljem murdsin ühe pooleks) - umbes 3€ kuus. Seega läheb ühes kuus laias laastus umbes 97€ AINULT süstimise ja testimise peale. Lisaks tuleb kassile osta täisväärtuslikku pehmet toitu, sest kuivtoidus (k.a diabeetikutele mõeldud kraanulites) on liiga palju süsivesikuid. Pehme toit on aga alati kordades kallim kui kuivtoit.
Tuleme nüüd selle juurde, et kass ei tunne, kui teda süstitakse. Jah, antud juhtumi puhul oli tegu kassiga, kes oli juba süstimisega harjunud. Kassi harjutamine võib aga olla väga-väga-väga raske. Pean mainima, et veresuhkru testimine on kökimöki võrreldes süstimisega. Veresuhkru testimisega on kassi palju lihtsam harjutada, sest see on palju valutum kassi jaoks kui süstimine. Minu Sassu tavaliselt nurrus, kui tema veresuhkrut testisin. Talle meeldis eelnev kõrvade hõõrumine väga. Loomulikult mitte alguses.
Ja nüüd tuleme kõige tähtsama teema juurde - diabeetiku kassi pidamine on lihtne!?!?!?!?!?!?!??!
Kas on? Võibolla mõnele jõhkardile, kel pole mingeid tundeid ega sooja ega külma, kas kass elab või sureb, ongi diabeetiku kassi pidamine lihtne. Normaalsele kassiomanikule aga mitte. Kel on või kel on olnud diabeetik kass (või koer), teavad, millest räägin, aga selgitan veidi ka mitteteadjatele.
Nimelt tuleb diabeetikut kassi süstida 2 korda päevas. Iga 12h tagant. Süstimise aega võib korraga nihutada 15 min, hädaolukorras ja erandkorras maksimaalselt 1h (oleneb muidugi konkreetsetest veresuhkru näitudest). Mis see tähendab? See tähendab: hüvasti reisimine, hüvasti ööseks kellegi poole jäämine, hüvasti hilised ärkamised, hüvasti teatrietendused! Teretulemast varased ärkamised (k.a vabadel päevadel, 1.jaanuaril jne), kodus vangis olemine, teretulemast ma-ei-saa-kahjuks-sünnipäevale/teatrisse/kinno/teise linna-tulla-sest-kell-19-pean-kassi-süstima!
Lisaks pidev mure. See on kõige raskem katsumus. Mäletan, kuidas ma iga hommikul ärkasin ja palvetasin, et kui ma elutuppa lähen, oleks Sassu elus ega oleks diabeetilisse koomasse langenud. See nägi välja nii, et valmistasin end alati halvimaks ette ja kui ma Sassule lähenesin, siis ma isegi ei hinganud ja püüdsin võimalikult kaugelt aru saada, kas ta ikka hingab ning on elus. Olin väga tänulik iga päeva eest, mis meile veel koos antud oli. Igal hommikul samamoodi, igal hommikul.... Samuti palvetasin, et Sassu oleks elus, kui öösiti vetsus käisin. Ma ei käinud kunagi vetsus nii, et poleks kontrollinud, kas Sassu ikka reageerib puudutusele ja teeb kurr ning liigutab end. Samuti hoidsin hinge kinni iga kord, kui koju tulin. Kui Sassu ei tulnud mind uksele tervitama, marssisin nii mõnigi kord saabastega tuppa, et vaadata, kus ta on ja ega temaga midagi juhtunud pole.
Lisaks muud ärevusttekitavad olukorrad. Ükskord näiteks oli Sassu veresuhkur juhusliku mõõtmise käigus (lihtsalt nn lambist mõõtsin) 2,2 ja ta jooksis rõõmsalt ringi ning ei tahtnud üldse mitte midagi süüa. Läksin peaaegu hulluks püüdes välja mõelda, kuidas ma talle midagi sisse sööta saaksin. Või näiteks ükskord olin terve öö üleval, sest olin riskinud ja süstinud üsna madala näidu pealt ja Sassu veresuhkur läkski hüpetega järjest allapoole, kuigi söötsin teda pidevalt igasuguste maiuspaladega. Vastu hommikut sain magama. Lisaks kõik need mured, mis mul oleksid võinud olemata olla, kui mul oleks olnud teadmised, mis mul praegu on - näiteks see, et Sassu lakkas insuliinravi alguses söömast ja ma mõtlesin, et ta on suremas või need korrad nuttalahistamist, mil Sassu veresuhkur oli 30 lähedal ja ma mõtlesin, et ta kohe sureb. Paljudel diabeetikutel kassidel on ka kaasuvaid haiguseid, millega tuleb samuti rinda pista.
Lisaks perekondlikud tülid. Elukaaslane/abikaasa ei pruugi mõista, miks kassi süstimine on tähtsam kui tähtpäeva tähistamine ja miks kunagi ei saa kuhugi minna, miks alati on kass esikohal.
Ja pärast kõike seda vaeva tuleb millalgi ikka see kardetud lahkumispäev... Ei taha meenutada....
97€ kuus (pluss toit ja liiv) ning pidev mure, kas sinu lemmik on hommikul elus või surnud ja kas tööle minnes on ehk viimane kord, mil teda näed ehk teisisõnu MA ANNAKS GRAMMY, NOBELI PREEMIA, PULITZERI, AASTA EMA JA MUUD AUHINNAD KÕIKIDELE DIABEETIKU LOOMA OMANIKELE, KES EI OLE LEMMIKUT MAGAMA PANNUD JA VÕITLEVAD IGA PÄEV NENDE ELU EEST, SÜDA PIDEVALT MUREST LÕHKEMAS. AITÄH, ET OLETE NII VAPRAD!!! Keegi (peale teiste diabeetikute loomade omanike) ei tea, mida me läbi elame. SEE EI OLE KERGE!!! Andestagem neile, kes arvavad, et see on lihtne ja odav. Nad ei tea, millest nad räägivad.
Loen juba mitmendat postitust ning olles eelnevalt võtnud arvesse nii PetCity loomaarsti soovitust, kui ka lugenud internetist ingliskeelseid foorumeid ning postitusi ja ka vaadanud videomaterjali loomaarstide ja inimeste poolt sellest, kuidas tulla toime diabeedikust kassiga siis olen saanud igasugu vastakat infot, mis ajab ikka ja jälle segadusse.
VastaKustutaMinu kassil diagnoositi diabeet üle poole aasta tagasi. Elasime alguses korteris, kus kass liikus vähe. Mõõtsime iga päev kaks korda veresuhkrut ning saime mingi aeg veresuhkru niivõrd paika, et kord päevas oli veresuhkrutase täiesti normis ning teisel poolel päevast oli see kõrgem ning vajas insuliini. Loomaarstilt saime juhiseid, et tuleb süstida insuliini, kuid koguste reguleerimise osas pidin helistades täpsustama, et kui ikka on alla 10 näit siis ju ei tee kahte ühikut insuliini shotti.
Lisaks, rääkides kuivtoidust diabeedikassidele siis avastasime, et kui anname krõbinaid spetsiaalselt diabeedikassile (kliinikust ostes) siis läksid näidud jälle paigast. Jätsime krõbinad üldse ära ning hakkasime andma toortoitu. Selle all mõtlen siis kanaliha, maksa jm organeid. Selle all mõtlen siis enamasti linnuliha. Vahepeal oli ka päevi, kus näit oligi normaaltasemel nii õhtul, kui ka päeval. Seejärel kolisime maamajja ning kassi aktiivsus suurenes ning külastame Lõunakeskuse loomatoidu kauplust, kus on nii koertele , kui ka kassidele mõeldud toortoit. Kaalume enamasti toitu, mida ette paneme. Külmutatud lihapalli ntks segame kuuma veega supiks kontrollides ka toidu temperatuuri. Praeguseks on taaskord näidud kõrgeks läinud ning harva kohtab näitu normaaltasemel, kasvõi ühel poolel päevast. Lisaks, vahepeal sai ta kätte hapukoore jäägid ja peale seda hüppas suhkrutase väga kõrgeks (32) ning peale insuliini langes väga madalaks (1,5!!) ja vajas kohest reageerimist.
Insuliini olen siiani hoidnud ikkagi külmikus, mis on minu jaoks imekspandav, et tegelikult peaks hoidma toatemperatuuril. Lisaks, loomaarst keerutas Lantust käes tükk aega ja ütles, et seda peab tegema. Kas siis tõesti ei peagi? Ma olen siiani keerutanud seda mitmeid minuteid järjest. Veelgi, esmasel konsuldatsioonil ma ei teadnudki, et Lantus kestab kuu aega ja kasutasin tükk aega edasi kuniks mind hakkas huvitama, et mingi kestvus peab ju sellel olema ja sain helistades siis teada.
Ühesõnaga, olen palju teada saanud tänu Teie blogile, kuid endiselt on küsimus selles, kas tõesti Lantust ei pea rullima käte vahel ja külmikus hoidma? Lisaks, kuidas arvutate kassile portsjone? Lugesin kuskilt, et 2% kassi kogu kehakaalust. Siiani oleme nii toiminud, kuid näidud on paigast, mis paigast.
Enda kogemusest võin lisada ka juurde, et kui me esialgu otsisime loomade veremõõtmise aparaate siis tegelikult saime hakkama ja saame siiani inimestele mõeldud aparaadiga Accu Check Instant, mida Benu Apteek jagas vahepeal tasuta ära koos testiribadega. Lisaks, kui perekonnas on suhkruhaigeid siis saab ka nende kaudu testiribasid soodsama hinnaga.
I