Mul on palju kassiarmastajatest sõpru. Sellest, kel on viis kassi (ja muud loomad), ma täna ei räägi. Räägin kõikidest ülejäänutest, kel on üks kass (olgu, ühel on ka kaks kassi, aga ka tema on erand ja seetõttu ei lähe arvesse). Näen meeletult suuri kassiarmastajaid ja minu süda tilgub verd, et neil on vaid üks kass. Maailm oleks palju parem, kui kõikidel kassiarmastajatel oleks vähemalt 2 kassi.
Räägin siis kõigepealt, miks mina endale teise kassi võtsin. Nimelt hakkas Sassu mingi hetk (ta oli veel noor, paariaastane) igal öösel mind varvastest purema. Sain aru, et kui ma veel kunagi öösiti magada tahan, tuleb teine kass võtta talle mängukaaslaseks (nojah, kergema unega inimesed ei saa siis ka enam kunagi magada, aga mina olen õnneks väga raske unega:)). Mul oli õigus. Päevast, mil võtsin talle kaaslase, jäid minu varbad ründamata. Kurb oli aga see, et kaks täiskasvanud kassi ei sõbrunenud iial täielikult. Nad küll ei teinud teineteisele viga, aga armastust nende vahel ka ei olnud. Sassu tahtis kogu aeg Pepsie'ga mängida, aga Pepsie tahtis vaid inimestel süles olla. Neil olid erinevad huvid.
Kui Sassu suri, siis ühel hetkel oli mul kolm kassi. 8aastane Pepsie ja kaks kassipoega (kassipojad ei olnud ühest pesakonnast ja neil oli 2kuune vanusevahe). Paraku Pepsie ei leppinud kunagi, et talle tuli konkurentsi juurde ja hakkas igale poole pissima. Seetõttu on kassipojad praegu ühe minu sugulase juures. Siin siis õpetlik lugu sellest, kuidas täiskasvanud kass reeglina ei taha endale uut sõpra. Isegi Sassu, kes oli nooruses (ja ma ei räägi ainult kassipojaeast) teiste kasside vastu sõbralikkus isiklikult, ei sallinud vanas eas enam võõraid kasse.
Kassid mängivad väga peeneid territoriaalseid mänge. Näiteks istub üks keset uksepiita ja annab sellega teisele märku, et ärgu ta lootkugi teise tuppa siseneda. Ja kui teine seda siiski üritab, siis toimub kaklus. Pepsie näiteks seadis Sassule pidevalt piire. Ja kui Sassu teda selle eest ründas, tegi Pepsie sureva kassi häält. Ja teadagi sai Sassu siis pahandada, sest ta ründas Pepsie't "ilmaasjata". See juhtus seni, kuni avastasin, et tegelikult on Pepsie see, kes seab pidevalt korteris teisele kassile piire.
Muidugi võivad lood olla palju karmimad. Näiteks võib üks kass takistada teisel söömist, joomist ja liivakasti kasutamist.
Loomaomaniku jaoks on kõige hullem aga see, kui üks kass hakkab igale poole pissima. Olgu see siis territooriumi märgistamiseks või hirmu tõttu. Ütlen vahemärkusena, et Kika loomapoes müüdav Urine off sprei on taeva kingitus. Puhastad pissise koha ära, lased seda peale, jätad kuivama ja toas on taas mõnus lillelõhn. Ütlen ka seda, et füüsiline karistamine ei pane kassi vähem pissima. See on täiesti kindel. Lugesin ühest kassifoorumist, kuidas üks naine soovitas järgmist nippi: iga kord, kui kass väljaspool liivakasti pissib, pane ta koos liivakasti ning söögi- ja joogipoolisega vannituppa või WC-sse kinni. Ühesõnaga ühte pisikesse ruumi. Ja paari tunni pärast lased ta sealt välja. Nii iga kord, kui kass valesse kohta pissib. Pidi paari päevaga toimima. Ma ise seda järele ei proovinud, aga tundub igati mõistlik soovitus. Igatahes parem kui füüsiline karistamine. Kõige parem lahendus oleks muidugi kassidele, kes omavahel ei sobi, eraldi kodud otsida.
Nüüd siis tagasi selle juurde, et kõige targem oleks võtta kaks kassi siis, kui nad on alles kassipojad. Enamasti tahetakse teist kassi võtta siis, kui esimene on vanaks ja haigeks jäänud. Uskuge mind, see on kõige halvem hetk selleks. Võibolla ühel juhul tuhandest õnnestub. Ülejäänud juhtudel aga lihtsalt terroriseerite sellega nii vana kassi kui ka uut. Vana ei saa oma elupäevi rahulikult mööda saata ja peab südamevalu tundma, et tema perenaisel on uus armuke. Väike kassipoeg aga saab vana kassi viha (ja tõenäoliselt ka hambaid) tunda.
Miks üldse võtta kaks kassi? Uskuge mind, te ei suuda eal kassiga mängida sel moel, nagu seda teeb teine kass. Isegi kui teil on lapsed. Isegi kui teil on tuhat mänguasja ja kraapimispuud. Kaks kassi mängivad omi mänge just siis, kui nad seda õigeks peavad (tavaliselt keset ööd). Pole olemas sellist mänguasja, nagu on teine kass. Teatavasti pikendab kehaline aktiivsus eluiga ja olen täiesti veendunud, et kaks kassi elavad koos pikemat elu kui mõlemad eraldi. Nad ka magavad koos, lakuvad teineteist jne. Need vaatepildid soojendavad südant ja annavad põhjust palju pilte klõpsida.
Üks hoiatus on küll. Kui võtad kaks kassi, siis on palju väiksem tõenäosus, et neist saavad sülekassid. Üksik kass otsib palju rohkem kaisutusvõimalusi inimesega, kui seda teevad kassid, kel on olemas oma südamesõber teise kaslase näol. Mina aga arvan, et kui omanik näeb kahte kassi koos mängimas ja südamest õnnelik olemas, kaalub see kõik muu üles.
Ah jaa! Üleskutse diabeetikute kasside omanikele. On suur vahe, kas sul on diabeetik kass või tavaline kass. Pole aga suurt vahet, kas sul on 1 diabeetik kass või 10 diabeetikust kassi. Kui sa pead mitu korda päevas süstimise ja testimise tõttu vahepeal töölt kodus käima, siis pole ju vahet, kas sa teed ühe testi või kaks. Testimine ja süstimine ise ei võta palju aega (kui on sellega harjunud kass). Pesaleidjas ja muudes kohtades on alati paar diabeetikut kassi koduootel (ja enamasti on nad süstimise ja testimisega juba harjunud ka). Nad toetavad ka söögi ning ravimitega. Samuti võib pakkuda ju ajutist hoiukodu ja vaadata, kuidas asjad sujuvad. Ülalpoolnimetatud põhjustel ma ei usu, et kaks vana kassi (diabeetikud kassid on tavaliselt juba vanemas eas) teineteisega sõbrunevad. Ilmselt tuleb neid hoida eraldi tubades. Kui sellegipoolest satub üks kass stressi, saab ju alati hoiukodu pakkumise lõpetada. Miks ma seda üleskutset teen? Sest ma siiralt ei usu, et tavaline inimene saab võõra diabeetiku kassiga hakkama. Mitte oskuste mõttes, vaid pühendumise mõttes. Diabeetik kass vajab pühendumist - mitu korda päevas süstimist ja testimist, ei mingeid väljasõite ja teatriõhtuid. Mina suutsin seda teha, sest olin Sassuga kokku kasvanud. Võõra kassi pärast poleks ma ilmselt suutnud öösiti üleval olla ja tema veresuhrut valvata. Kui sul aga on juba diabeetik kass, kelle pärast muretsed ja kelle tõttu elu on piiratud, siis loodan, et sul jätkub südant võtta endale veel üks sama haigusega kass. Töökoormus eriti ei suurene, aga on võimalus päästa veel ühe kassi elu. Hoiukodu pakkumine on ideaalne variant oma võimed proovile panna. Kui ei õnnestu, siis saad vähemalt öelda, et proovisid.
Kahe kassi kasvatamine on meeletult palju naudinguid pakkuv kogemus. Julgen siiralt soovitada. Ärge siis võtke vanale kassile uut kaaslast. Kui aga vana enam ei ole, julgustan võtma kahte korraga. Proovi ja sa ei kahetse! Vaadake ise, kui nunnud minu nunnud on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar