Kuidas kasside diabeeti ära tunda

      Sassu hakkas tihti tegema hirmsaid hääli. Selliseid hääli nagu ta oleks suurtes piinades või valudes või midagi oleks väga halvasti. Lisaks jäi ta päev-päevalt järjest kõhnemaks. Umbes 6kuulise perioodi vältel võttis ta alla umbes 1 kg. (Ärge unustage, et Sassu oli väga suur kass (8 kg), seega on nn tavakassi puhul ka mõnisada grammi oluline number). Kõige murettekitavam oli mulle aga hoopis pidev oksendamine (mis tegelikult, nagu hiljem välja tuli, ei olnudki diabeedi tunnus, kuigi arst seda mulle väitis). Kui Sassu ei oleks nii tihti oksendanud, siis oleksin arsti juurde kiirustamisega ilmselt veelgi oodanud. Nii et söögitoru laiendil oli ka oma hea roll Sassu eluloos.
      Kui hakkasin arstile kirja kirjutama (sest ma ise ei saanud tol päeval Sassuga arsti juurde minna) Saskini kaebustest, siis märkisin sinna ka veidi suurenenud joomise ja pissimise. Need olid seni täiesti tähelepanuta jäänud sümptomid. Nimelt oli pikka aega nii, et aknalaual olev veekauss, milles muidu oli ka õhtuse veevahetamise hetkeks vett järel, sai tihti juba poole päeva peal tühjaks. Mina (meditsiinitöötajana, häbi mulle) ei hakanud midagi kahtlustama, vaid ostsin kassidele sellise suure jooginõu, kus osa vett ära juues jookseb uus vesi kohe peale (automaatjootja). Ka automaatjootja sai 24h jooksul peaaegu tühjaks joodud. Mind see ei häirinud, sest nüüd sain jälle kord päevas vett vahetada ja ei pidanud enam päevas mitu korda jooginõusid täitma.
      Õhtuti liivakasti tühjendades ei mahtunud pissi- ja kakasaadused (eelkõige pissisaadused) enam ühte läbipaistvasse kilekotti ära (mul oli tol hetkel 2 kassi). Tavaliselt sai umbes pool läbipaistvast kilekotist täis, nüüd aga sai terve kilekott täis ja mõnikord tuli ka teine kilekott appi võtta. Ka see fakt ei helistanud minu peas häirekella.
      Mind pani muretsema vaid pidev oksendamine (söögitoru laiend), kassi kõhnumine (seda põhjustavad nii diabeet kui ka söögitoru laiend ja muidugi veel rida muid haiguseid) ning Sassu näugumine. Ehk kui ei oleks kaasuvana olnud söögitoru laiendit, siis oleks võibolla jäänud Sassu diabeet diagnoosimata tema surmani.
      Kõige rohkem pani mind muretsema Sassu silmnähtav kõhnumine. Meditsiinitöötajana olin peaaegu kindel, et Sassul on vähk ja see oli ka üks põhjustest, miks ma viivitasin tema arsti juurde viimisega. Ma lihtsalt ei tahtnud teada saada, et ta on suremas. Üritasin kasutada ignoreerimistaktikat. Õnneks Sassu oli oma koleda näugumisega järjepidev ja nii ma alla andsingi ja arsti poole pöördusin.
     Pealkirja vastus on seega, et ma ei saanudki aru. Diabeet hiilis salakavalalt ning aeglaselt ligi (kassiomanik harjub vaikselt sellega, et kass tahab aina rohkem juua ning pissib aina rohkem) ja arsti poole pöördumise põhjuseks olid tegelikult hoopis kaasuva haiguse sümptomid.
     Kokkuvõtvalt: kui Sinu kassi jooginõu saab tavapärasest tihedamini tühjaks ning liivakasti tühjendades on tavapärasest rohkem pissiklompe, siis ole hea ja vii oma kass arsti juurde. Ära lihtsalt osta suuremat jooginõud ega võta liivakasti puhastamiseks suuremat kilekotti. 
     Diabeedist võib märku anda ka inetu karvkate. Tundub, et kass ei pese enam ennast. Karvastik on rasvane ning kassi karvade sees oleks nagu kõõm. Lisaks kass sööb palju (sellega võib ka tasapisi ära harjuda ja seda ei pruugi märgata), kuid võtab hoopis kaalust alla.

NB! Juhin tähelepanu asjaolule, et olen tavaline kassiomanik, kes jagab oma kogemust. Ma ei ole loomaarst ning antud kirjutis põhineb vaid ühe kassi elulool.

Pildil Basilo automaatjootja

Miks ma usaldan diabeetikute kasside ravimises Eestis vaid üht loomaarsti?

     Kui ma läksin erinevate kaebustega loomaarsti juurde, siis sai Sassu kohe diabeedidiagnoosi (söögitoru laiend jäi tolle arsti poolt diagnoosimata). Olgu öeldud, et tegu oli Tartu arvestuses 2.kohal (minu senise nägemuse kohaselt) oleva loomakliinikuga. Sassule tehti üldnarkoos, ultraheli ja vere- ning uriiniproov. Maksumuseks oli umbes 120-140 eurot, täpselt ei mäleta. Raviks soovitas arst kõigepealt nädal aega toita teda Royal Canini diabeetikutele kassidele mõeldud krõbinatega (varem sõi ta sama firma steriliseeritud/kastreeritud kasside krõbinaid ning kala/liha). Mõned kassid olevat väidetavalt ainult tänu diabeetikute krõbinatele terveks saanud (olen üsna kindel, et see pole kuidagi võimalik, aga sellest mõnes järgmises postituses). Olgu ka öeldud, et Sassu ei olnud kunagi suur krõbinafänn. Pigem eelistas ikka nn päristoitu. Arst aga ütles, et mingil juhul ei tohi Sassule selle nädala jooksul midagi lisaks anda. Tuleb ainult diabeetikukrõbinaid anda. Sassu näugus küll, kui kalkunihakkliha hautasin, aga pidasin Saskini nimel vapralt selle nädala vastu.
     Arsti juures nädala pärast mõõdetud veresuhkur ei andnud rõõmustamiseks põhjust (oli vist 23 mmol/l asemel 2 pügalat madalam). Praegu tean öelda, et diabeetikute kasside veresuhkur kõigub päeva lõikes väga palju ja oleneb sellest, kui kaua aega on möödunud söömisest, kui palju ta on söönud, mida ta on söönud, kui aktiivne ta on olnud, säilinud insuliinitootmise võimekusest, stressitasemest jpm. Kirjutati välja insuliiniretsept (siinkohal ainus kiidusõna arstile, et ta määras just Lantuse, mis on üks populaarsemaid ja teaduslikult tõestatumaid tänapäeva variante). Ostsime apteegist retsepti välja. Tagasi kliinikusse jõudes tuli välja, et oleks pidanud nõelu ka küsima, mida saab süstlaga tasuta kaasa, aga kus meie pidime teadma. Seega tuli veel nõelade järele minna. Loomulikult andis apteeker liiga vähe nõelu kaasa, sest kuigi arst ja apteeker arvasid, et ühe nõelaga võib kassi mitu korda süstida, siis kasutasin oma tarkusest algusest peale iga kord uut nõela.
     Süstimist näitas üks teine sama kliiniku loomaarst, sest meie oma ei olnud sel hetkel tööl. Tagantjärgi võin öelda, et ega ta ikka ei osanud insuliini süstida küll, sest ta ei tõstnud nahka üleski, vaid süstis niisama. Keegi ei rääkinud, et kodus peaks ise looma testima või et kuidas testida või miks see on ülioluline. Paluti lihtsalt millalgi tulla arsti juurde veresuhkrut mõõtma.
      Nii ma siis jõudsin koju suures masenduses, sest Sassu oli nii iseteadlik kass, et kõik käis meie majas täpselt tema dikteerimise järgi. Näiteks ei lubanud ta mul kunagi küüsi lõigata ega suu kaudu rohtu anda (ussirohtu). Tol hetkel vasardas minu peas vaid üks mõte, et kuidas ma küll teda süstima hakkan?! Vaatasin youtube'ist läbi kõik olemasolevad kassidele insuliini süstimise videod (neid ei ole palju). Seejärel sattusin felinediabetes.com/FDMB lehele, kust lugesin palju tarka infot. Sealt sain õige süstimisõpetuse ning samuti infot selle kohta, miks peab kassi ise kodus testima. Kõik info on muidugi inglise keeles. Eesti keeles pole sõnagi. See on ka üks põhjustest, miks ma üldse siin praegu kirjutan. Kui õigesti mäletan, siis ma ei läinudki kassi veresuhkrut arsti juurde mõõtma. Mõõtsin kodus.
     Arst ütles, et kõige madalam veresuhkru näit on kassidel (6-)8 tundi pärast süstimist ja enne 6 tundi ei olegi mõtet mõõta. Siis ma ei olnud kõike infot diabeetikute kasside veebilehel veel läbi töötanud ja usaldasin arsti, et kõige madalam näit on 8 tundi pärast süstimist. Paraku olid näidud halvad ja insuliin justkui ei toiminud. Mina ei teadnud tol ajal midagi sellest, et igal kassil on kõige madalama näidu ajad erinevad (Sassul oli selleks 4-6 tundi). Arsti soovitusel tõstsin annust, kuid näit hoopis tõusis. Tol ajal ei teadnud ma ka seda, et insuliini annust tõstes on väga loomulik, et keha reageerib sellele paar järgnevat päeva hoopis veresuhkru tõusuga. Arst ütles, et see ei ole kuidagi võimalik, et doosi tõstes veresuhkru näit tõuseb. Ta ütles, et konsulteeris ka Eesti ühe parima loomaarstiga ja viimane oli temaga ühel arvamusel, et ma lihtsalt ei oska süstida. Ütlesin, et kasutan 4 mm nõela, tõstan naha üles ja süstin. Arsti sõnul tähendas "subcutaneous injection" seda, et tuleb süstida naha sisse, mitte naha alla. Arsti sõnul on kassi nahk umbes 2 mm paks ja pidin süstima piki nahka (mitte otse alla). Tema väitel ei tohtinud nõel minna rohkem kui 2 mm nahapinnast allapoole. Olgu öeldud, et pikemate nõelade puhul kasutatakse tõesti väikest nurka süstimisel, et ei tabaks lihast, kuid 4 mm nõelaga süstitakse otse alla. Vahetasime arstiga mitmeid meile, kus tema saatis mulle põhjendusi, miks tema variant on õige ja mina saatsin omi põhjendusi. Üksmeelele me ei jõudnud või vähemalt ta ei tunnistanud, et mul on õigus.
       Seega otsustasin arsti vahetada ja sel korral pöördusin Tartu 1.kohal olevasse loomakliinikusse spetsiaalse sisearsti poole. Aega ootasime terve igaviku. Uriiniproovi andmed oli eelmine kliinik ära kaotanud. Ma ei tea, kuidas see küll võimalik on, aga nii nad väitsid. Läksin siis koos eelmise vereproovi ning kodus mõõdetud veresuhkru andmetega loomaarsti juurde ning küsisin tema arvamust, et miks veresuhkur alla ei lähe. Loomaarst ei süvenenud peaaegu üldse minu kaasatoodud paberitesse, vaid ütles, et kõik analüüsid tuleb uuesti teha. Üle 200 euro eest tehti Sassule taas üldnarkoos,  vere- ja uriiniproov, lisaks röntgen. Ja kui kõik oli tehtud ja vastused käes, siis arst ei öelnud MITTE MIDAGI!!! Ütles, et jätkake samamoodi ja tulge 1,5-3 kuu (jälle täpselt ei mäleta) pärast tagasi ja siis teeme uuesti selle 200 eurose uuringu!!! Loomulikult ei hakanud ma uuesti Sassut laskma magama panna ja kulutama 200€, et jälle mitte midagi teada saada. Seega oli see ka viimane kord selle arsti juures käia. Ah jaa... Ka sel arstil jäi söögitoru laiend diagnoosimata. Tol ajal tegin juba ise kassitoitu ning sealne arst oli äärmiselt skeptiline selle suhtes. Ütles, et pole sellisest segust kuulnudki ja diabeetik kass peaks ikka sööma diabeetiku kassi krõbinaid. Üritasin talle selgitada, miks diabeetik kass ei tohi krõbinaid süüa...
     Alles kolmandas kohas sai Sassu söögitoru laiendi diagnoosi. Sealgi soovitati diabeetikule erinevaid kliinikutoite.
     Mingi aeg sattusin lugema Pärnu loomaarst Kenno Ruuli artikleid ning vaatasin youtube'i videosid, mis räägivad sellest, et kuivtoit on rämpstoit ja kassi tervisele kahjulik. Ma ei ole seda loomaarsti kunagi päriselus kohanud ja ilmselt ei kohta ka, sest ta tegutseb Pärnus ja mina elan Tartus, aga nende artiklite ja videode põhjal võin öelda, et ta on ainus, kes midagi kasside toitmisest teab. Ja kui loomaarst ei tea isegi kasside toitmisest midagi, mida ta siis veel diabeedist teab.... Ma väga loodan, et selliseid tublisid arste, keda ei huvita krõbinafirmade pakutavad rahad (ma pole kursis, kuid ilmselt nad mingeid hüvesid ikka pakuvad, muidu poleks neil nii palju loomaarstidest ustavaid jüngreid), tuleb aina juurde ja Kenno Ruul ei jää Eestimaal ainsaks vastuvoolu ujujaks.
     Sassu diabeediloo alguses käis minu treeningutel  EMÜ veterinaartudeng (välismaalane).  Kurtsin talle oma muret ja ta ütles, et kui loomaarst soovitab loomale anda kuivtoitu, siis ma peaksin teadma, et selle arsti vastuvõtule ei tohiks enam kunagi pöörduda. Olen temaga täiesti nõus. Kuna Kenno Ruul tegutseb Pärnus (minu teada), siis seetõttu olengi võtnud nõuks oma lugu jagada, et teised, kes on kunagi samas olukorras nagu mina (kas siis kassi või koeraga), teavad, mida ma olen läbi elanud ja oskavad minu loost õppida. Järgmise postituseni!

Sassu 9 elu

    Sassu sündis 27.mail 2008. Tema ema sünnitas pojad garaažis ja viis pärast sünnitust kõik pojad tuppa, välja arvatud Sassu. Sassu leiti tunde ja tunde hiljem garaažist. Arvati, et ta on surnud, kuid ta pandi enne matmist ema juurde. Ema aga lakkus ta elule. Samas jäi ta teistest kassipoegadest tunduvalt väiksemaks. Ta oli pesakonna ainus isane kassipoeg. Kõik kassipojad pidi uputatama (jah, ma tean, praegusel ajal oleksin osanud seda peatada, kuid tol korral oli ainus võimalus kedagigi päästa, üks endale võtta). Tahtsin isast kassipoega. Viimasel hetkel mõtlesin ümber, sest ta oli teistest palju väiksem ja väetim. Valisin kõige suurema emase. Paraku jäi uputajale meelde, et soovisin isast kassi ja nii Sassu ellu jäigi. See väeti kassipoeg. Nii oli ta juba 2 korda surmasuust pääsenud.
    Tema emaks oli must lühikesekarvaline kass. Mul polnud vähimatki aimu, et tema isa oli maine coon (tõukass). Mäletan, kuidas viisin Sassu peopesa peal vanaemale näidata. Ta oli niiiiii väike. Sassu aka Saskin võitis kiiresti kõigi südame.
     3.korda pääses ta surmasuust siis, kui üks inimene Sassu minu korterist varastas ja endale võttis. Hiljem sain ta tagasi, sest Sassul olevat halb iseloom. Ta olevat tahtnud kassi ära anda/magama panna.
      4.korda pääses ta surmasuust siis, kui Sassuga rihma otsas jalutama läksin (Saskinile meeldis väga rihma otsas jalutada ja ta käitus nagu tubli väike koer, rihm ei häirinud teda üldse) ja üks lahtine suur koer teda ründas. Võtsin Sassu sülle. Koer hüppas üles ja tahtis kassi pureda. Sassu kraapis minu rinna peal ja mul oli meeletult valus, kuid mul oli valida, kas kannatada valu ja jätta Sassu ellu või vastupidi. Valisin Sassu. Jooksin läbi tiheda puitunud heki (sõna otseses mõttes). Karjusin appi, aga kedagi polnud. Peale koeraomaniku, kes vaatas naerdes eemalt. Järsku nägin kõrgeid 1.korruse avatud rõdusid. Need olid nii kõrgel, et ma ei ulatunud Sassut sinna panema. Panin ta siis krohvitud seina peale ja ta hakkas mööda seda üles ronima. Ühe korra libastus, siis ma toetasin teda pepu alt ja seejärel õnnestus tal lõpuni rõdu peale ronida. Vaatasin korraks naervale koeraomanikule otsa, ise verest tilkudes, ja läksin siis suvaliste korterite numbreid vajutama, et vaadata, kelle korteri rõdu peal mu kass on. Õnneks olid korteriomanikud kodus ja lasid mu sisse, et saaksin Sassu kätte. Viisin Sassu koju. Kass läks kõige kõrgema kapi otsa ja ei tulnud sealt päev või kaks alla. Mina ise olin sõrmeotstest kuni rindadeni üleni verine ja kraabitud. Läksin verisena apteeki ja apteeker soovitas astelpajuõli peale lasta. Nii ma tegin. Praegu on sellest vaid 1 arm järel. Jalutama ei läinud me enam kunagi.
      5.korda pääses ta surmasuust siis, kui üks aken oli jäänud korralikult kinni panemata ja Sassu kukkus 5.korruselt alla. Ma teadsin, et ta on surnud, kuid tuli välja, et alla jõudes oli ta juba järgmise maja juures uudistamas. Kujutate ette, paks täiskasvanud kass kukub 5.korruselt alla ja mitte midagi ei juhtunud. Kartsin küll, et ehk sisemine verejooks vms, aga ei midagi. Kukkumine ei vähendanud ka Sassu huvi akende vastu.
      6.korda pääses ta siis, kui ta sai sellise kõrvatrauma, et teda pidi opereerima. Operatsioon ei õnnestunud hästi ja tuli uuesti minna kõrva nn tühjendama. Mäletan, et kui arst üritas kõrvast vedelikku välja võtta, siis Sassu rabeles ja järsku oli seina peal vereplekk. Mina lasin Sassust murdosa sekundiga lahti, karjatasin ning kukkusin shokist kükki. Loomaarst vaatas mind nagu hullu ja küsis, et mis ma arvasin, et mis tema kõrva sees siis on. Mina muidugi arvasin verd ja rabelevat Sassut vaadates, et Sassu sai süstlaga kõri pihta vms. Vot selline hellik olin Saskini suhtes.
      7.korraks võib nimetada seda, kui ühel päeval ei leidnud ma Sassut mitte kusagilt. Ta "kadus" peaaegu iga päev ära ja ma otsisin teda nagu hull, aga tol päeval meil kellelgil ei õnnestunud teda leida. Mõtlesin juba, et keegi on ta kogemata õue lasknud ja läksin teda õue otsima. Olin just postitamas tema otsimiskuulutust koos vaevatasu pakkumisega. Ja siis vanaema helistas, et Sassu oli pesukastis. Me otsisime kõik kohad läbi. Pesukasti ei vaadanud seetõttu, et selle peal oli makk ja meeletult suur kätepaberi rull koos rullihoidjaga ja mõned kehakreemid. Mõtlesime, et mis ime läbi ta sinna küll sisse sai. Mina kusjuures arvasin, et ta tõesti jõudis selle kaane koos asjadega ise avada ja siis sisse pugeda ja seejärel kaane kinni panna, sest väikesena tõukas ta ise puukasti külmiku eest ära, et põdravorsti kätte saada. Siiski tuli välja, et plastikpunutisest pesukorvil oli 1 riba katki (umbes 1m kõrgusel) ja minu paks Sassu oli järelikult kuidagimoodi sealt sisse pugenud. Välja ta sealt aga enam ei saanud ja nii vanaema ta kraapimise peale leidiski.
     8.korraks võib nimetada diabeeti, mis Sassut ei murdnud. Pean Sassut Eesti 1. diabeedikassiks. Selles mõttes esimeseks, et ma ei ole kuulnud, et keegi enne mind oleks oma lugu avalikustanud või teisi kaaskannatajaid aidata püüdnud.
    9. (ja viimane) elu lõppes 1.jõulupüha hommikul kell 6.30 söögitoru laiendist tingitud komplikatsioonide tõttu.
    See blogi on pühendatud Sassule ja selle eesmärgiks on rääkida kasside diabeedist, söögitoru laiendist ning kassitoidust.
27.05.2008-25.12.2016 RIP, mu kõige kallim Sassu. Loodan, et Sinu lugu aitab ka teisi kassiomanikke.