Poole ühiku süstimine

Nii, minu viimane postitus diabeetikute kasside nõuannete osas. Kui KÕIK senised soovitused on olnud vaid vahendatud soovitused sellest, kuidas Ameerikas diabeetikuid kasse ravitakse, siis see postitus on puhtalt minu enda väljamõeldud asi. Ma pole mitte kusagilt seda lugenud ja ma pole mitte kusagilt saanud selliseid soovitusi. Seetõttu on see ka ainus nn kaheldava väärtusega, potentsiaalselt ohtlik postitus. Aga igaüks otsustagu ise. Minu arvates on see täiesti mõistlik postitus. 

Ühesõnaga. Kasse süstitakse Eestis inimestele mõeldud pen-idega. Inimesed kaaluvad 70 kg või rohkem, seega suurendatakse annust ühe või isegi mitmekümne ühiku kaupa. Kassid kaaluvad aga meist nii palju vähem, et nende jaoks on üheühikuline vahe väga suur vahe. Pen-iga aga ei saa annust suurendada/vähendada rohkem ega vähem kui ühe ühiku kaupa. Ameerikas süstivad paljud süstaldega ja annust muudetakse kõige rohkem 0,25 ühiku kaupa. On ka neid, kes muudavad 0,1 ühiku kaupa. Ma tõesti ei tea, kuidas nad seda teevad... Mul ka loomaarst soovitas süstida süstlaga. Ma ei mäleta, kas ma proovisin või ei, aga kui proovisingi, siis see jäi väga lühikeseks proovimiseks. Need süstlad on väga pika ja jämeda nõelaga, mis teevad kassile tõsist valu. Lisaks on nendega lausa võimatu doseerida. Kes teab, see teab. Seda on raske kirjeldada. Juba see kummiosa teeb täiesti arusaamatuks, et kui suur doos hetkel on. Ja kasside puhul on ka pool ühikut väga suur vahe. Seega mina ei soovita süstaldega küll riskida ega kassidele meeletut ja asjatut valu põhjustada. Pen-e aga ei saa kuidagi teistmoodi süstida kui ühe ühiku kaupa. Ma nägin aga vajadust suurendada kogust vähem kui 1 ühiku võrra. Mõtlesin siis välja sellise meetodi.

Selleks on vaja kahte inimest. Oletame, et soovid süstida 2,5 ühikut. Kõigepealt keera pen 2 ühiku peale ja süsti nagu tavaliselt. Seejärel jää asendit hoidma - üks käsi hoiab kassi rasva, teine süstalt (nagu ikka). Seejärel teine inimene keerab ühe ühiku juurde. Jälgi, et süstal oleks täiesti paigal ja ei liiguks kassi naha all. Seejärel vajutad pooleldi ehk mitte päris lõpuni. Hoiad 10 sekundit nagu ikka ja võtad nõela välja. Seejärel vajutad süstla õhus lõpuni tühjaks ja käitud nagu ikka süstimise lõpetamisel. Põhimõtteliselt saab seda ka üksi teha. Kõigepealt süstid 2 ühikut, lõpetad süstimise, võtad nõela välja. Siis keerad 1 ühiku peale ja süstid uuesti, aga ei lükka lõpuni. See aga pole väga soovitatav meetod minu arvates, sest esiteks peab kass taluma kahte torget, teiseks olen ma aru saanud, et kui süstida kahte erinevasse kohta, siis see ei anna sama efekti nagu ühte kohta süstides. Samasse kohta ei tohi täpselt torgata. 

Kõigepealt harjutasin seda A4 paberiga. Torkasin süstla läbi paberi ja proovisin seda pooleldi vajutamist nii, et ma ei vaadanud, mis paberi taga toimub. Pärast seda kui olin nn kujuteldavalt ära süstinud, vaatasin ja analüüsisin, et kui suur kogus tuli ja vaatasin ka, et kui palju jäi süstimata (mis lõpuni vajutades veel välja tuli). See on selline väga peen mäng. Miks ma paberiga tegin? Sest kassi süstid ka ju poole ühiku puhul nn pimeduses ja tunnetuse järgi. Paberist läbi torgates sa ka ei näe, kui palju sa täpselt süstid. Soovitan palju-palju paberiga harjutada enne pärissüstimise juurde minekut.

Mõned tähtsad soovitused:

1. Kasuta seda meetodit vaid siis, kui on vaja süstida pool ühikut.

2. Kasuta teise inimese abi juurdekeeramisel ja hoia pen täiesti perfektselt selle ajal paigal.

3. Kui soovid süstida näiteks 1,5 ühikut, siis ära mingil juhul tee nii, et keerad kohe 2 ühiku peale ja siis proovid mitte lõpuni vajutada. Nii võib tulemuseks olla see, et süstid hoopis 0,75 ühikut või süstidki 2. 

4. Ära mingil juhul proovi ise juurde keerata. Ei ole võimalik kahe käega juurde keerata nii, et rasva lahti ei lase ja süstal ei liigu. See ei ole lihtsalt võimalik. Palun ära mitte mingil juhul ise juurde keera, kui nõel on kassi sees. See võib põhjustada kassile tõsiseid vigastusi ja nahaaluseid kahjustusi. 

Selle meetodi puhul ei ole kunagi kindlat teadmist, et kui palju siis täpselt süstisid täisühikutele lisaks. Kas 0,1 või 0,9 ühikut. Seega ei ole see meetod täpne. Küll aga on see minu hinnangul ja loogiliselt võttes parem kui täisühiku võrra korraga suurendada. Nagu me teame, siis täisühiku võrra suurendamine võib kassi viia hüpoglükeemiasse. Samuti võib see esile kutsuda seda efekti, kus kassi organism ise viib glükoositaseme lakke, et mitte hüpoglükeemiasse laskuda. Üheühikuline suurendamine on kassi jaoks liiga suur hüpe. Süstaldega jamamine on veelgi ohtlikum minu hinnangul. Pen-ide puhul lihtsalt pole muud võimalust annust suurendada vähem kui 1 ühiku võrra korraga kui see. Seega on see minu hinnagul päris hea viis. Ainus miinus on jah see, et oleks ideaalis vaja kahte inimest. Minu Sassu puhul see toimis väga hästi. Mul oli vaja ta viia 2 ühiku pealt kolme peale ja vahepeal süstisin siis 2,5. 

Kordan veel üle, et ma pole kusagil näinud sellist soovitust ja see kõik pärineb vaid minu peast. Seega katsetamine vaid omal vastutusel. Siiski tundub see mulle ainuõige valik, kui annust on vaja võimalikult ohutult suurendada. Ka vähendamise puhul saab selle toimima panna. Kui 3 ühiku pealt on vaja minna 2 ühiku peale, siis saab süstida kõigepealt 2 ühikut, keerata 1 ühik juurde ja see süstida pooleldi. Eriti kui kasutada on kaks inimest. See on minu hinnangul ohtutum kui 1 ühiku kaupa hüpata. Kassi organismil on siis aega kohaneda. Annust peaks siis (nagu ikka tavaolukorras) hoidma vähemalt 3-4 päeva, et teada saada, kuidas suurendamine/vähendamine mõjus. Ja alles seejärel edasi liikuma.

Enne kui hakkad poole ühiku kaupa süstima, loe kindlasti läbi kõik siinsed diabeetikute kasside süstimise põhitõed ja vaata üle minu Youtube´i videod süstimise ja veresuhkru mõõtmise kohta. Pooliku ühiku süstimise kohta videot kahjuks pole.

Koerte diabeet

Olen juba mitu aastat pidanud plaani selleteemaline postitus teha. Nimelt mõned aastad tagasi haigestus ühe minu tuttava taksikoer diabeeti. Koeral diagnoositi ka tõsine maksatsirroos. Nagu minu Sassu, oli ka see koer diagnoosi saades aneemiline. Loomaarst ei andnud elulootust ja soovitas koera magama panna. Mina nõustasin siis diabeedi osas - testimine ja süstimine. Loomaarst määras maksa toetava ravi. Lugesin palju koerte diabeedi kohta, et kuidas peaks siis käituma ja kas on mingeid erinevusi kassidest. Leidsin vaid testimise erinevuse. Soovitati verd võtta käpa alt padjakesest või siis kõrvast seestpoolt. Koeral oli käpa alt võttes valus ja mul tekkisid taas mõtted sellest, et niimoodi võib mustus sisse minna ja infektsioon tekkida. Mõned võtavad ju ka kassidelt käpa alt verd. Sisekõrv oli koera jaoks väga valus. Proovisin siis kasside meetodit - kõrva välisküljelt. See toimis! Väga hästi toimis. Koeral polnud valus. Lõppkokkuvõttes tegin kõik samamoodi nagu oma Sassu puhul. Nii testimine kui süstimine kui ka dieedi muutmine. Ka koer pidi loobuma krõbinatest ja hakkas saama teravilja- ja suhkruvaba pehmet koeratoitu. Koer oli väga rõõmus muidugi konservide üle. Selle pere koer oli harjunud pererahvalt saama laua alt igasugust inimese arvates head ja paremat toitu - igasugust rasvast ja magusat toitu. Selle keelasin ka kategooriliselt ära. Kuigi pererahvas alguses protesteeris, sest nad väitsid, et koer nii väga tahab ja muidu ta on kurb jne. Siiski nad tegid minu palvel südame kõvaks ja jälgisid koertekonservi andmise soovitust. Koer elas veel aasta aega pärast magamapanemise soovitust. Tema maksanäitajad paranesid tublisti ja veresuhkur oli kontrolli all. Ka aneemia kadus tänu sellele, et koer sõi toorest maksa. Ühesõnaga soovitan jälgida kõiki diabeetikutele kassidele mõeldud soovitusi. Ühtlasi ütlen, et koeraomanikud, teil on ikka niiiii palju lihtsam elu! Koeri on niiii palju lihtsam testida ja süstida. Koerad lihtsalt ei ole nii pirtsakad. Algusest peale ei pidanud ma koera mööda tuba taga ajama vms. Nii nagu minu Sassu ühel hetkel hakkas süstisaamist armastama, sest ta ilmselt tundis, et pärast süsti on hea olla. Nii ka see koer sai üsna ruttu aru, et süstimine on üks hea asi. Ka koeraomanikku valdasid alguses süümepiinad, et kuidas ta ikka teeb koerale haiget jne, aga need tunded möödusid kiiresti, sest ta taipas, kui palju parem koeral nüüd on. Jõmmust sai elurõõmus koer, kes sai veel aasta aega aiamaal ringi joosta ja saunamajas patjadel magada.

Jõmmu mälestuseks

PetCity ja Kika hea kassitoidu nimekiri

Mõtlesin, et sellest ajast alates, mil tegin hea kassitoidu nimekirja, on paljud brändid turult kadunud ja paljud on juurde tulnud. Siin siis update. Läksin Kika ja PetCity poodidesse ja vaatasin, mis neil reaalselt saadaval on.

Kika loomapoest saab osta järgnevaid kassikonserve, mis ei sisalda teravilja ega suhkruid, kuid sisaldavad tauriini. Minu kasside maitse-eelistuste järjekord on selline: 
1. Nuevo adult chicken&rabbit (vaieldamatu lemmik; allahindluseta 1.55€/85g)
2. Naturo adult cat chicken mousse (ka lemmik; allahindluseta 1.49€/85g)
3. Nature's Protection turkey&rabbit kitten (ka mõne kassi lemmik; 2.69€/400g; ODAV)
4. Lovely Hunter rabbit&chicken kitten (2.69€/400g; ODAV). 
Kika teeb pidevalt sooduskampaaniaid, ka kliendikaardiga saab alati veidi allahindlust. Internetis saab tellida suuremas koguses, siis on ka odavam. Suuremas anumas olev toit , mida kass kohe ära ei söö, tuleb panna kinnisesse anumasse (suletav plastkarp) ja külmikusse. 
NB! Nii Nuevo kui ka Nature's Protection sortimendis on ka halbu toite (riisiga). Loe enne pakendit!

PetCity loomapoest saab osta järgnevaid kassikonserve, mis ei sisalda teravilja ega suhkruid, kuid sisaldavad tauriini. Minu kasside maitse-eelistuste järjekord on selline: 
1. Meowing Head's paw lickin chicken (vaieldamatu lemmik kõikidest toitudest, kaasa arvatud Kika omadest; 1.49€/100g)
 2.Lily's Kitchen curious kitten healthy chicken dinner (ka hea; 1.59€/85g)
 3.AATU kana/vutiliha (1.69€/85g)
4.Butcher's Classic with chicken chunks in jelly (tükid tarretises, tarretis meeldib kassidele väga, aga tükke ei armastata süüa; 1.19€/400g; ODAVAIM!).

Kust otsida kadunud kassi?

Mul on kolm kogemust kasside aknast väljakukkumisega. Ühel korral pani laps hooletult akna kinni. 8kilone kass kukkus 5.korruse aknast alla ja jäi ellu. Kui õue jõudsin, luusis ta juba naabermaja juures ringi. Uskuge mind. See on erand. Sassu oli väga uudishimulik ja julge kass. Kui teil on selline kass, siis mul kahjuks pole teile midagi vihjeks öelda, sest kass võib olla kus iganes.

Teisel korral kukkus 5.korruselt aknasulguri vea tõttu alla arglik kass. Jäi ellu. Meid endid polnud tol hetkel kodus ning koju naastes oli kass täpselt seal, kus ta maandunud oli. Ka see on erand, et kass jääb lihtsalt paigale.

Kolmendal korral kukkus kass sõbral 2.korruse aknast alla. Sõber, kes oli just endale kassi võtnud, arvas, et kass ei ole nii rumal, et aknast alla hüppaks. Samuti ei teinud ta akent lahti, vaid ainult akna ülemise väikese ruudu. Aga paari minuti möödudes oligi kass hüpanud osavalt aknaruudu servale ja läinud ta oligi. Läksin sõbra palvel temaga koos kassi otsima. Maja ees olid parkivad autod, seejärel sõidutee, seejärel park. Maja taga oli sisehoov, kus ka parkisid mõned autod. Sõber oli veendunud, et kass on pargis ja otsis teda sealt. Mina olin veendunud, et kuna parki minemiseks oleks kass pidanud minema üle sõidutee, siis pargis ta tõenäoliselt polnud. Olin kindel, et ju ta mõne sõidutee ääres parkiva auto all on. Valgustasin taskulambiga autode põhjaaluseid. Ma ootasin kogu aeg, et millal keegi mulle politsei kutsub:) Käisime ka hoovis ringi ja vaatasime autode alla, küsitlesime suitsu tegevaid naabreid. Hõikasime kassi. Helistasime kellukest, millele kass toas olles alati reageeris. Otsisime mitu tundi ja olime lootuse kaotanud. Oli külm ning kell oli palju. Enne lahkumist otsustasin, et vaatan taskulambiga veel eriti hoolikalt autode alla. Muidu olin lihtsalt vaadanud, et kas kass on auto all, aga nüüd vaatasin autorataste kõik nurgatagused läbi. Ja leidsingi kassi, kes hoidis end autorattale eriti ligi. Kass ei teinud häält ja ei liigutanud end ka siis, kui olime ta leidnud. Tõin siis toast tema lemmiktoitu ning kass tuli autoratta alt seda sööma ja sain ta kätte. Kass oli meeletult hirmunud ja tema süda lõi miljon korda minutis. Samal päeval ta enam akna vastu huvi ei tundnud, kuid järgmisel päeval juba küll. Kassidel on väga hea mälu ja nad mäletavad hästi halbu inimesi, kuid soov vabadusse pääseda on ilmselt ikkagi tugevam kui hirmutavad kogemused. Seetõttu ei tasu kunagi arvata, et ega kass alla hüppa, ega ta loll pole, ega ta uuesti taha hirmu tunda jne.

Kokkuvõtvalt:
1. Otsi kassi kõige lähemal olevatest objektidest, kuhu saab varjuda - põõsad, puukuur, autod. Vaata eriti hoolikalt, sest kassi eesmärgiks on end peita. Ehk ära vaata lihtsalt auto alla, vaid vaata kõik rattad iga külje alt läbi. Öisel ajal on abiks taskulambist.
2. Alusta otsimist kohe. Iga sekund on olulise tähtsusega. Kutsu lähedased ka appi.
3. Ära looda, et kass sinu kutsumise peale varjulisest kohast välja tuleb. Tõenäoliselt ta vaid vaatab sind silmanurgast ja jääb peitu.
4. Sotsiaalmeediasse postita kassi pilt, mitte ära kirjuta, et Miisu on kadunud. Seetõttu on hea, kui sul on kassist olemas mõni pilt. Vaevatasu pakkumine tasub alati ära. Tasub teavitada ka naabreid.
5. Ennetavalt tasub kass kiibistada.
6. Arvesta sellega, et toakass ei saa reeglina õues hakkama. Ta ei oska isegi häda teha ja võib juba seetõttu surra. Samuti ei oska ta tõenäoliselt toitu hankida. Ta ei oska liiklusega arvestada. Lisaks on ta südames surmahirm.

Miks kaks kassi on parem kui üks

       Mul on palju kassiarmastajatest sõpru. Sellest, kel on viis kassi (ja muud loomad), ma täna ei räägi. Räägin kõikidest ülejäänutest, kel on üks kass (olgu, ühel on ka kaks kassi, aga ka tema on erand ja seetõttu ei lähe arvesse). Näen meeletult suuri kassiarmastajaid ja minu süda tilgub verd, et neil on vaid üks kass. Maailm oleks palju parem, kui kõikidel kassiarmastajatel oleks vähemalt 2 kassi.

       Räägin siis kõigepealt, miks mina endale teise kassi võtsin. Nimelt hakkas Sassu mingi hetk (ta oli veel noor, paariaastane) igal öösel mind varvastest purema. Sain aru, et kui ma veel kunagi öösiti magada tahan, tuleb teine kass võtta talle mängukaaslaseks (nojah, kergema unega inimesed ei saa siis ka enam kunagi magada, aga mina olen õnneks väga raske unega:)). Mul oli õigus. Päevast, mil võtsin talle kaaslase, jäid minu varbad ründamata. Kurb oli aga see, et kaks täiskasvanud kassi ei sõbrunenud iial täielikult. Nad küll ei teinud teineteisele viga, aga armastust nende vahel ka ei olnud. Sassu tahtis kogu aeg Pepsie'ga mängida, aga Pepsie tahtis vaid inimestel süles olla. Neil olid erinevad huvid. 

       Kui Sassu suri, siis ühel hetkel oli mul kolm kassi. 8aastane Pepsie ja kaks kassipoega (kassipojad ei olnud ühest pesakonnast ja neil oli 2kuune vanusevahe). Paraku Pepsie ei leppinud kunagi, et talle tuli konkurentsi juurde ja hakkas igale poole pissima. Seetõttu on kassipojad praegu ühe minu sugulase juures.  Siin siis õpetlik lugu sellest, kuidas täiskasvanud kass reeglina ei taha endale uut sõpra. Isegi Sassu, kes oli nooruses (ja ma ei räägi ainult kassipojaeast) teiste kasside vastu sõbralikkus isiklikult, ei sallinud vanas eas enam võõraid kasse. 

       Kassid mängivad väga peeneid territoriaalseid mänge. Näiteks istub üks keset uksepiita ja annab sellega teisele märku, et ärgu ta lootkugi teise tuppa siseneda. Ja kui teine seda siiski üritab, siis toimub kaklus. Pepsie näiteks seadis Sassule pidevalt piire. Ja kui Sassu teda selle eest ründas, tegi Pepsie sureva kassi häält. Ja teadagi sai Sassu siis pahandada, sest ta ründas Pepsie't "ilmaasjata". See juhtus seni, kuni avastasin, et tegelikult on Pepsie see, kes seab pidevalt korteris teisele kassile piire.

       Muidugi võivad lood olla palju karmimad. Näiteks võib üks kass takistada teisel söömist, joomist ja liivakasti kasutamist. 

       Loomaomaniku jaoks on kõige hullem aga see, kui üks kass hakkab igale poole pissima. Olgu see siis territooriumi märgistamiseks või hirmu tõttu. Ütlen vahemärkusena, et Kika loomapoes müüdav Urine off sprei on taeva kingitus. Puhastad pissise koha ära, lased seda peale, jätad kuivama ja toas on taas mõnus lillelõhn. Ütlen ka seda, et füüsiline karistamine ei pane kassi vähem pissima. See on täiesti kindel. Lugesin ühest kassifoorumist, kuidas üks naine soovitas järgmist nippi: iga kord, kui kass väljaspool liivakasti pissib, pane ta koos liivakasti ning söögi- ja joogipoolisega vannituppa või WC-sse kinni. Ühesõnaga ühte pisikesse ruumi. Ja paari tunni pärast lased ta sealt välja. Nii iga kord, kui kass valesse kohta pissib. Pidi paari päevaga toimima. Ma ise seda järele ei proovinud, aga tundub igati mõistlik soovitus. Igatahes parem kui füüsiline karistamine. Kõige parem lahendus oleks muidugi kassidele, kes omavahel ei sobi, eraldi kodud otsida. 

       Nüüd siis tagasi selle juurde, et kõige targem oleks võtta kaks kassi siis, kui nad on alles kassipojad. Enamasti tahetakse teist kassi võtta siis, kui esimene on vanaks ja haigeks jäänud. Uskuge mind, see on kõige halvem hetk selleks. Võibolla ühel juhul tuhandest õnnestub. Ülejäänud juhtudel aga lihtsalt terroriseerite sellega nii vana kassi kui ka uut. Vana ei saa oma elupäevi rahulikult mööda saata ja peab südamevalu tundma, et tema perenaisel on uus armuke. Väike kassipoeg aga saab vana kassi viha (ja tõenäoliselt ka hambaid) tunda. 

       Miks üldse võtta kaks kassi? Uskuge mind, te ei suuda eal kassiga mängida sel moel, nagu seda teeb teine kass. Isegi kui teil on lapsed. Isegi kui teil on tuhat mänguasja ja kraapimispuud. Kaks kassi mängivad omi mänge just siis, kui nad seda õigeks peavad (tavaliselt keset ööd). Pole olemas sellist mänguasja, nagu on teine kass.  Teatavasti pikendab kehaline aktiivsus eluiga ja olen täiesti veendunud, et kaks kassi elavad koos pikemat elu kui mõlemad eraldi. Nad ka magavad koos, lakuvad teineteist jne. Need vaatepildid soojendavad südant ja annavad põhjust palju pilte klõpsida.

       Üks hoiatus on küll. Kui võtad kaks kassi, siis on palju väiksem tõenäosus, et neist saavad sülekassid. Üksik kass otsib palju rohkem kaisutusvõimalusi inimesega, kui seda teevad kassid, kel on olemas oma südamesõber teise kaslase näol. Mina aga arvan, et kui omanik näeb kahte kassi koos mängimas ja südamest õnnelik olemas, kaalub see kõik muu üles.

       Ah jaa! Üleskutse diabeetikute kasside omanikele. On suur vahe, kas sul on diabeetik kass või tavaline kass. Pole aga suurt vahet, kas sul on 1 diabeetik kass või 10 diabeetikust kassi. Kui sa pead mitu korda päevas süstimise ja testimise tõttu vahepeal töölt kodus käima, siis pole ju vahet, kas sa teed ühe testi või kaks. Testimine ja süstimine ise ei võta palju aega (kui on sellega harjunud kass). Pesaleidjas ja muudes kohtades on alati paar diabeetikut kassi koduootel (ja enamasti on nad süstimise ja testimisega juba harjunud ka). Nad toetavad ka söögi ning ravimitega. Samuti võib pakkuda ju ajutist hoiukodu ja vaadata, kuidas asjad sujuvad. Ülalpoolnimetatud põhjustel ma ei usu, et kaks vana kassi (diabeetikud kassid on tavaliselt juba vanemas eas) teineteisega sõbrunevad. Ilmselt tuleb neid hoida eraldi tubades. Kui sellegipoolest satub üks kass stressi, saab ju alati hoiukodu pakkumise lõpetada. Miks ma seda üleskutset teen? Sest ma siiralt ei usu, et tavaline inimene saab võõra diabeetiku kassiga hakkama. Mitte oskuste mõttes, vaid pühendumise mõttes. Diabeetik kass vajab pühendumist - mitu korda päevas süstimist ja testimist, ei mingeid väljasõite ja teatriõhtuid. Mina suutsin seda teha, sest olin Sassuga kokku kasvanud. Võõra kassi pärast poleks ma ilmselt suutnud öösiti üleval olla ja tema veresuhrut valvata. Kui sul aga on juba diabeetik kass, kelle pärast muretsed ja kelle tõttu elu on piiratud, siis loodan, et sul jätkub südant võtta endale veel üks sama haigusega kass. Töökoormus eriti ei suurene, aga on võimalus päästa veel ühe kassi elu. Hoiukodu pakkumine on ideaalne variant oma võimed proovile panna. Kui ei õnnestu, siis saad vähemalt öelda, et proovisid.

       Kahe kassi kasvatamine on meeletult palju naudinguid pakkuv kogemus. Julgen siiralt soovitada. Ärge siis võtke vanale kassile uut kaaslast. Kui aga vana enam ei ole, julgustan võtma kahte korraga. Proovi ja sa ei kahetse! Vaadake ise, kui nunnud minu nunnud on.

     

Diabeetikust kassi omaniku ABC

Mõtlesin, et panen lühidalt (tegelikult ei saanudki lühidalt:))kirja kõige olulisemad asjad, mida värskelt diabeedidiagnoosi saanud kassi omanik peaks teadma ja tegema:

1. Rahune maha! Ära satu paanikasse, sest sinu kassi veresuhkur on 6x kõrgem kui tavalisel kassil. Diabeet ei tekkinud tal täna. Ta on sellega elanud päris kaua, sest ilmselt on ta jõudnud kõvasti alla võtta, enne kui sa tema haigust märkasid. Seega ei juhtu midagi, kui sa teda esimesel sekundil ei süsti.

2. Muuda kõigepealt kassi toitumist. Anna talle ainult pehmet toitu. Kuivtoit on sama hea kui anda suhkruhaigele inimesele söögiks suhkrut. Pehmel toidul ja pehmel toidul on suur vahe. Osad pehmed toidud sisaldavad samuti riisi, kartulit ja suhkrut, mis on diabeetikust kassile väga halb. Kindlasti ei tohi kassile anda ka konservi, mis sisaldab 100% liha, sest sellest ei saa ta kätte kõiki vajalikke vitamiine ja mineraale. Kuidas see võimalik on, mõtlesin ma? Looduses söövad nad ju ka liha. Jah, kuid nad söövad hiire ära koos sisikonna ja luudega. Seega ainult lihast ei piisa. Ei päästa ka see, kui kassile sisse sööta konte, sest me teame, et isegi koerad ei tohi luid süüa, sest võib tekkida sooleummistus vms. Seega peab konservis olema ka vitamiinid E ja D, B-grupi vitamiinid, tauriin. Paljud firmad hoiavad konservi odavama selle meetodiga, et kirjutavad, et see on teraviljavaba, aga tegelikult on liha asemel pandud konservi palju herneid vms. Kassid on karnivoorid ja ei ole loodud sööma puu- ning juurvilju. Üks tuntud bränd põhjendab puu- ja juurviljasisaldust kassitoidus sellega, et kassid otsivad ka looduses taimi. Jah, nad otsivad looduses taimi oksendamiseks. Selleks on kassimuru. Tavatoit ei tohiks sisaldada puu- ja juurvilju. Soovitan kassitoitu osta loomapoest. Ma pole loomakliinikutes näinud veel ühtki toitu, mis ei sisaldaks nn keelatud aineid. Ka diabeetikutele kassidele mõeldud konservid sisaldavad seal riisi. Inimeste toidupoodides on üsna mitu kassitoitu, mis ei sisalda midagi paha, aga kahjuks ei ole nendesse lisatud kõiki vajalikke vitamiine ega tauriini. Seega soovitan osta loomapoest. KIKA loomapood teeb iga kuu mõnel päeval 20-30% allahindlust ja mina ostan tavaliselt terve kuu jagu pehmet toitu ette ära. Usinamad loomasõbrad võivad muidugi ka ise proovida kassitoitu valmistada. Õpetused selleks on minu videos. Pean mainima ka maksa osatähtsust. Mul polnud enne kasside toitumisega kurssiviimist aimugi, et kassid vajavad maksa. Tervelt umbes 10% toidust peaks moodustama maks. Paljud värselt diagnoositud diabeetikud kassid võivad kannatada ka rauapuuduse all ja siis on maks eriti tähtis. Kassid on tavaliselt ülimalt targad. Minu Sassu ei armastanud kunagi maksa ja ma ei olnud seda talle aastaid ostnud. Kui selle talle aga pärast aneemia selgumist ette panin, siis ta sõi meeletutes kogustes maksa ja veri sai korda. Hiljem hakkas mõistlikus koguses sööma. Nii et katsetage maksaga ka. NB! Kui sinu kass on varem söönud peamiselt ainult kuivtoitu, siis võib pehmele toidule üle minnes tekkida oluline veresuhkru langus. Mina näiteks prooviksin nädal aega kõigepealt toitumist muuta ja kirjutaksin üles kõik veresuhkru näidud mitu korda päevas ja alles siis, kui ma oleksin selgusele jõudnud, millised on kassi veresuhkru näidud pehme toiduga, julgeksin hakata süstima. Kui sinu kass sõi juba enne diagnoosimist kogu aeg vaid pehmet toitu, kus polnud riisi, kartulit ega suhkrut, siis ei ole ootamiseks põhjust. Kui keegi ei usu, et ka ainult toidu muutmisega on võimalik diabeedist paraneda, lugege ühe minu eelmise postituse kommentaare, kus üks diabeetiku kassi omanik kirjeldab, kuidas tema kass tänu pehmele toidule üleminemisega paranes.

3. Kassid saavad pikatoimelist insuliini, nii et toitmine ja süstimine ei pea ilmtingimata käima koos. Mida tihedamini diabeetik kass sööb, seda parem. Kindlasti ei sobi 2x päevas söötmine. Mina isiklikult ei lahkuks iial kodust ega läheks magama nii, et diabeetikul kassil ei ole tagavaraks toitu ees.

4. Hakka veresuhkrut testima ja tulemusi üles märkima. Värske diabeetikust kassi omanikuna tahaksid mulle öelda:"See on liiga keeruline ja ma ei saa sellega hakkama, mu kass ei taha seda, tal on valus ning ta jookseb eest ära ja vahenditele kulub palju raha, see on tülikas ja aeganõudev. Loomaarst näitas ainult süstimist ja käskis kohe süstima hakata. Mul pole vahendeid ega oskusi, et veresuhkrut testida. Küll loomaarst järgmisel nädalal testib. Kui ma täna õhtul ei süsti, siis mu kass sureb." Kallis kassiomanik, madal veresuhkur on palju hullem kui kõrge veresuhkur. Madal veresuhkur=surm. Kõrge veresuhkur=kass ei saa toidust vajalikku kätte, ta tunneb nälga, vaikselt kahjustuvad veresooned, neerud jne. Seega kui sul on valida, vali parem kõrge veresuhkur ja ära süsti enne, kui sa oled õppinud veresuhkrut testima ja sul on selleks vajalikud vahendid olemas. Usu mind, ma olen lugenud FDMB lehelt paljudest juhtumitest, kus loomaarst palus süstima hakata, kuid testimist ei õpetanud ega nõudnud. Tavaliselt ütlevad loomaarstid, et tulge nädala pärast kontrolli. Miks lastel siis on insuliinpumbad, kui piisab kord nädalas testimisest? Ärge unustage, et erinevalt lastest ei oska kassid ka rääkida! Diabeetikust kassi aga ei tohi mitte kunagi süstida, kui sa pole eelnevalt veresuhkrut mõõtnud. Samuti peab sul olema võimalus veresuhkrut mõõta, et teada saada, kui madalale teatud annus veresuhkru viib. Olen ise kaastunnet avaldanud perele, kus loomaarst palus hakata süstima, testimisest ei rääkinud ja pärast 1.õhtust süsti, oli loom hommikuks langenud diabeetilisse koomasse ja surnud. Räägin teile ka, mida mina arvasin. Arvasin, et inimesed peavad enne süstimist veresuhkrut mõõtma, sest nad söövad kogu aeg erinevaid toite. Arvasin, et Sassu puhul piisab, kui ma mõned päevad testin, siis ma tean näiteks, et 2 ühikut võtab veresuhkru 10 ühikut alla, 3 ühikut võtab 20 ühikut alla jne. Sassu sõi ju regulaarsete vahedega kogu aeg sama toitu. Seega ei oodanud ma mingit kõikumist ja arvasin, et FDMB ainult hirmutab uusi inimesi. Paraku sain ma ise kinnitust, et kui näiteks 3 nädalat on veresuhkur olnud kogu aeg ühesugune ja annus ühesugune, võib järgmisel päeval olla enne süstimist järsku tavapärasest mitu korda madalam näit. Lihtsalt lambist! Mäletan ühte korda eredalt. Sassu oli olnud väga stabiilne ja mõtlesin, et täna ma küll ei viitsi teda testida. Miski minu sees sai siiski laiskusest võitu ja Sassu näit oli 20 ühikut tavapärasest madalam. Tol õhtul ma ei süstinudki. Samuti mäletan ühte pärastlõunat. Sassu oli jälle tükk aega olnud stabiilne ja päevased testimised jäid üha harvemaks. Mõtlesin, et ma õige igavusest testin teda. Ja ma sain kätte kõige madalama näidu, mis eales Sassul oli. Kui ma ei oleks tol korral Sassut igavusest testinud, oleks see jäänud Sassu viimaseks elupäevaks. NB! Ära märgi tulemusi kellaajaliselt, vaid kasuta +2, +4, +6 jne süsteemi ehk märgi, mitu tundi on möödunud süstimisest (kui sa juba süstid). Selle järgi on hea erinevaid päevi ja koguseid võrrelda. Mina tuhlasin iga kord, kui enne süstimist oli kahtlane näit, mööda märkmikku, otsisin üles sarnase näiduga päevad, võrdlesin erinevaid algnäite, süstitud koguseid ja mitu ühikut langes. Selle põhjal otsustasin, kas julgen süstida ja kui palju. Ära unusta, et kodus mõõdetud veresuhkur on alati adekvaatsem kui loomaarsti juures mõõdetu, sest stress tõstab veresuhkrut ja loomaarsti juures testimine võrdub kassi jaoks stressiga.  Õige loomaarst palub talle edastada kodus mõõdetud tulemused ja teeb selle põhjal järeldused. Millal määrata verest fruktoosamiin? Alati, kui kassil avastatakse 1.korda kõrge veresuhkru näit. Kõrge veresuhkru näit avastatakse tavaliselt loomaarsti juures ja seal viibides on ka tavalisel kassil veresuhkru näit kõrge. Seega kui kassil ei olnud enne diagnoosimist silmnähtavaid diabeedi tunnuseid (kaalulangus, pidev pissimine ja joomine, kõõmane karv), siis tuleks diagnoosi kinnitamiseks kindlasti teha fruktoosamiini test, sest võibolla kassil ei olegi diabeeti, vaid ta oli loomaarsti juures lihtsalt stressis. Fruktoosamiin näitab viimase 2-3 nädala veresuhkru keskmist taset organismis. Kui oled kassi vähemalt viimased 3 nädalat juba kodus ise regulaarselt testinud, ei anna fruktoosamiini määramine tegelikult midagi juurde, ainult traumeerib kassi.
Mjäugumine ja õgimine on madala veresuhkru (aga ka kõrge veresuhkru) tunnused. Kui su kass sööb tavapärasest rohkem, testi teda kohe. 
Palun vaata enne veresuhkru testimist minu tehtud videot, kuidas seda teha ja loe ka lõpus olevaid nõuandeid.

5. Varu kriisiolukorraks toitu! Enne, kui hakkad süstima, peab kodus olema toitu, mida anda kassile siis, kui veresuhkru näit läheb liiga madalaks. Varu tema lemmiktoitu. Kriisiolukorra toit ongi kuivtoit. Näiteks igasugused maiused. Mis siis, et karbi peal ütleb, et anna ainult 5 terakest päevas. Kui veresuhkur on madal, söögu või terve pakk ära, kui ta muud ei taha. Kapis peab igal ajahetkel olema mett (kõige suuremaks kriisiks, et näpuga igemetele määrida), kassi lemmikut kuivtoitu/maiuseid, tuunikalakonserve (soovitavalt loomapoe omad). Ja seda toitu olgu palju. Mõni kass, kui veresuhkur on madal, õgib meeletutes kogustes toitu ära (oleks kõikidel sellised kassid). Aga on ka kasse, kes ei taha üldse süüa, kui veresuhkur on madal (näiteks Sassu). Selleks puhuks peavadki olema valmis tema lemmiktoidud.

6. Alles nüüd võid hakata süstima. Loomaarstid toonitavad tavaliselt, et süstitavat kogust ei tohi loomaomanik ise otsustada. Selles on 50% tõtt. Kindlasti ei tohi süstitavat kogust tõsta ilma, et oleks konsulteeritud oma ala spetsialistiga. Paraku tuleb ALATI süstitavat kogust loomaomanikul langetada, kui näit on tavapärasest palju madalam. Kõikidel tuleb kindlasti ette ka kordi, kus süst tuleb üldse vahele jätta. Ei ole nii, et tavaliselt on kassi veresuhkur enne süstimist olnud 30 mmol/l, täna on 5 mmol/l ja ma süstin talle ikka 2U nagu loomaarst käskis. EI! Alguses läheb vaja abiväge, et kassi kinni hoida. Kui elad üksi, kutsu sõbranna külla endale appi.
Palun vaata enne süstimist ka minu tehtud videot süstimise kohta ja loe ka lõpus olevaid nõuandeid.

7. Ka kõige metsikumat kassi on võimalik testida ja süstida. Testimine on alati lihtsam kui süstimine. Nii et pole mingit vabandust mitte testida. Kui suudad süstida, suudad ammugi testida. Kassid taluvad testimist palju paremini. Kui mina sain Sassuga hakkama, saad sina ka. Kas sinu kass tuleb iga kord loomaarsti juurde minnes magama panna? Ilmselt ei. Minu Sassu tuli magama panna isegi röntgeni tegemiseks või vereproovi tegemiseks. Vaktsineerida õnnestus teda vaid väga kogenud loomaarstidel teatud nippe kasutades. Ja kas sa usud, et hiljem testisin ja süstisin teda nii, et ta magas oma karbis ja ei teinud silmi ka lahti, kui ma tema kallal toimetasin? Usu ikka. See oli nii. Mis ei tähenda, et ka hiljem ei tulnud ette halbu päevi, mil ta eest ära jooksis.

8. Varu testimiseks ja süstimiseks aega. Eriti alguses. Ära looda sellele, et saad 10 minutiga asjad tehtud. Mina tõusin tund aega tavalisest varem, sest mida kiirem mul oli, seda rohkem juhtus seda, et Sassu mul korduvalt eest ära jooksis. Kui ma ise olin rahulikum, oli ka tema rahulikum. Lisaks võin omast kogemusest öelda, et kui kass läheb väga närvi ja tõesti otsustab mitte lasta end süstida, siis pigem on mõistlik ta 15 minutiks rahule jätta ja alles seejärel uuesti proovida. Muidu lähevad asjalood aina hullemaks.

9. Õpeta ka teised pereliikmed testima ja süstima. Testimisega peaks juba 10aastane ilusti hakkama saama (loomulikult alles siis, kui kass on testimisega juba harjunud). See on väga hea variant, kui endal on pikad tööpäevad. Laps tuleb koolist koju, testib kassi ära ja saadab sulle sõnumiga näidu (need väärtuslikud keskpäevased näidud). Süstima usaldaksin ma ainult väga täiskasvanulikku last, kelle peale võid 1000% kindel olla, et ta enne süstimist konsulteerib enne sinuga koguse osas (veresuhkru näidu põhjal) ja 1000 korda enne vaatab, mitu ühikut ta süstib.

10. Insuliini tuleb hoida toatemperatuuril ja see säilib 28 päeva. Ülejäänud insuliin hoia külmkapis. Miks toatemperatuuril? Sest külmikus saab hoida vaid siis, kui süstitakse suuri annuseid (inimesed hoiavad kogu aeg külmikus), aga väikeste annuste puhul doseerimissüsteem ei tööta korralikult. Samuti on külm insuliin kassile valusam ja hirmutavam kui toatemperatuuril süstitu. 28 päeva kehtib Lantuse kohta. Kui 28 päeva saab läbi, võta uus pen isegi siis, kui insuliini on veel järel. Ülejäänud insuliin säilita külmkapis (mitte sügavkülmas!). Järgi, et insuliin ei loksuks mööda külmikut ringi iga kord, kui külmiku avad ja kinni paned. Mina näiteks võtsin uue insuliini välja hommikul, kui teadsin, et õhtul saab vanal insuliinil 28 päeva täis. Olen ka ise kasutanud toatemperatuuril olnud Lantust ka 30 päeva, aga siiski ei maksaks riskida, et hoida insuliini seni, kuni otsa saab.

11. Tänapäeval ei pea enam insuliini raputama, keerutama vms. Vastupidi. Hoia seda võimalikult õrnalt.

12. Kasuta süstimiseks 4 mm nõelu, süsti iga kord uue nõelaga ja ära süsti pidevalt samasse kohta. Olen lugenud teaduskirjandust ja ka inimeste puhul on leitud, et 4 mm nõelad sobivad isegi rasvunud täiskasvanute puhul. Rääkimata siis kassidest. 4 mm nõel on nii lühike, et süsti otse, pole vaja süstida nurga alt. Ära süsti jäsemetesse, sest muidu kulutatakse insuliin liiga ruttu ära. Kõige vähem valusam on kassile, kui süstid teda turja. Seega on turi alustajale kõige parem piirkond. Ka turjas on võimalik leida erinevaid kohti. Oluline on süstida rasva, mitte lihasesse, seetõttu tuleb nahk üles tõsta ja tunnetada, et sõrmede vahel on nahk ja rasv, mitte lihas.

13. Kassil pole enam isu - see on normaalne!!! Terve see aeg, mil kass on olnud sinu teadmata diabeetik, on tal olnud veresuhkur kõrge, kuid tegelikult tähendab see seda, et veresuhkur ei ole jõudnud kudedesse ja kass on olnud sõna otseses mõttes näljas. Seetõttu on ta ka kaalus kaotanud, kuigi isu on olnud suurem. Kui sa oled hakanud teda süstima, on hakanud ka suhkur verest kudedesse jõudma ning kassil on esimest korda üle pika aja kõht täis. Kui oled ise ka pikka aega nälginud, siis esialgu piisab väga väikestest portsudest ja kõht on täis. Minu Sassu ei söönud 3 päeva mitte midagi. Arvasin, et tal on süstimise ja testimise tõttu stress ja loomaarst kirjutas talle välja antidepressandid. Vaene Sassu! Miks ma oma teadmatusest seda küll talle tegin? Üks teine diabeetikust kassi omanik kirjutas, et ta oli loomaarsti ettepanekul oma diabeetikust kassi sundtoitnud. Vaene kass! See, et sinu kassil pole isu, on normaalne. Kui oled väga mures, siis anna talle tema lemmiktoitu/-maiuseid või tuunikalakonservi. Kui sa ei usu, et sinu kass armastab tuunikalakonservi, proovi järgi. Kui kass sööb tavapärasest vähem, tuleb ka insuliini süstida vähem või üldse mitte!!!

14. Suurendasin insuliini annust, aga veresuhkur hoopis tõusis - see on normaalne!!! Kui minul see juhtus, siis loomaarst ütles, et see saab olla vaid seetõttu, et ma ei oska süstida. Ma isegi uskusin teda hetkeks. Kui insuliini annust tõsta, siis keha kardab, et veresuhkur võib minna liiga madalaks ja hakkab töötama selle nimel, et veresuhkru taset tõsta. Seetõttu ei tohi mitte kunagi pärast annuse tõstmist annust kohe uuesti tõsta, kui veresuhkur on ikka kõrge. Uuele annusele peab andma kohanemisaega. Miinimum 3 ööpäeva, aga hea oleks vähemalt nädal. Uute diabeetikute puhul isegi kauem. Tuleb aga olla väga ettevaatlik, sest kõrge veresuhkur võib tähendada nii seda, et süstitav kogus on liiga väike kui ka seda, et süstitav kogus on liiga suur! Kui annus on liiga suur ja seetõttu keha kriisiolukorras tõstis veresuhkrut ja sa süstid veel suurema annuse vastukaaluks, ei pruugi keha järgmine kord enam olla võimeline veresuhkrut tõstma ja kass võib langeda diabeetilisse koomasse.

15. Tavapärasest kõrgem veresuhkur võib olla sellest, et päeva/öö jooksul oli veresuhkur erakordselt madal. Seetõttu peaks enne annuse tõstmist teda iga 2h tagant testima ja vaatama, kas mingil ajahetkel ehk läheb veresuhkur eriti madalaks.

16. Kass võtab kaalus juurde - see on normaalne!!! Sinu kass on diabeedi tõttu ilmselt tavapärasest kõhnem. Kõigepealt peab ta saavutama oma endise kaalu. Ja seda ta teeb, sest toitained jõuavad lõpuks õigesse kohta ja ta ei pea tühja kõhu pärast mjäuguma. Lisaks on oluline teada, et insuliini kõrvaltoimeks on kaalutõus.

17. Raiu pealuu sisse - pigem olgu veresuhkur liiga kõrge kui liiga madal. Kui kassil on enne süstimist veresuhkur tavapärasest palju madalam, siis mina soovitan alati süstimise pigem vahele jätta, kui süstida. Eriti kui sa ei suuda teda järgmised 12h pidevalt testida ja eriti kui sinu kass ei muutu madala veresuhkru puhul õgardiks, vaid keeldub üldse söögist.

18. Kuidas teada, kas süstid kassile õige annuse insuliini? Selle otsustamiseks tuleb vaadata 12h kõige madalamat näitu (mitte süstimiseelset näitu). Mõnel kassil on kõige madalam näit +4h pärast süstimist, mõnel +5, mõnel +6, mõnel +7, mõnel +8. Oluline on teada saada, millal on sinu kassil kõige madalam näit. Näiteks minu loomaarst ütles, et kõige madalam näit on +8 ja seetõttu ma arvasin, et insuliin minu kassile ei mõju. Tegelikult oli Sassu madalaim näit +4. See ei tähenda, et madalaim näit ei või muutuda +4 pealt +8 peale. Võib küll. Kuidas teada saada, millal kõige madalam näit on? Kui kass on olnud sama annuse peal vähemalt 3 päeva, siis mõõda tema veresuhkrut iga 2h tagant ja saadki teada, millal kõige madalam näit on. Kui näiteks +4 oli 6 mmol/l, +6 aga 16 mmol/l, siis järgmisel päeval testi nii +3, +4, +5 ja saadki teada, millal on kõige madalam näit. Sel ajal peaksid hakkama iga päev testima. Seega kui testid kassi ainult enne süstimist, ei saagi sa teada, kas insuliin mõjub kassile või ei, kas süstid liiga palju või vähe. See, et veresuhkur on enne süstimist kõrge, on normaalne ja ei ütle midagi ravi tõhususe kohta. Süstitava koguse õigsust mõõdetakse selle järgi, kui madal on kõige madalam 12h näit.

19. 12h kõige madalam näit võiks ideaalis olla 5-10 mmol/l vahel. Algajate puhul võib esialgu rahul olla ka teistkümnetes olevate näitudega. Kui kõige madalam näit jääb alla 5 mmol/l kohta, tuleks annust vähendada. 

20. Loe haiguse kohta võimalikult palju. Otsi tuge ja nõu Feline Diabetes Message Board foorumist. Kui sa ei oska inglise keelt, olen meeleldi sulle toeks. Ära unusta, et FDMB liikmed on parajad friigid ja on terve päeva kassiga koos kodus, isegi öösiti ei maga, kaaluvad grammipealt etteantavat toitu, süstivad 0,1 ühiku täpsusega jne. Mina armastasin Sassut rohkem kui oma elu, aga nii hulluks ma siiski ei läinud kui nemad. Nii et kui sa ei suuda nende nõudmistele vastata, ära tunne end süüdi. Küll aga leiab sealt meeletult palju häid nõuandeid ja teisi kassiarmastajaid, kel on sama probleem.

21. Vali oma lemmikule selline loomaarst, kes propageerib pehme tasakaalustatud toidu andmist ning ei propageeri nn ravitoitu. Samuti võiks ta käskida kodus ise looma testida ning hoida virtuaalselt silma peal kodus mõõdetud veresuhkru näitudel. Pean mainima, et pole põhjust eriliselt pettuda Eesti loomaarstides. FDMB näitel tean, et igal pool mujal maailmas on sama probleem. Nii et meie loomaarstid ei ole kuidagi vähem haritud. Lihtsalt diabeet on nii spetsiifiline probleem, et selle kõikide aspektidega ei olda kursis. Füsioterapeudina tean ja tunnistan, et mina ka ei ole kunagi ühegi spetsiifilise haigusega nii kursis nagu inimene, kes on seda haigust mitu aastat põdenud ja selle kohta kõik raamatud läbi lugenud. See on loogiline. Ega ilmaasjata ei loo haigeid iga haiguse jaoks eraldi tugigruppe.

Liitu ka Facebooki grupiga Diabeetikud kassid. 

NB! Ma ei ole loomaarst, vaid minu kassil oli diabeet. Kõik ülalnimetatud tarkused olen ise välja uurinud (ja ma ei garanteeri, et kõik on 100% õige). Need loomaarstid, kellega kokku puutusin, ei teadnud kasside diabeedist peaaegu mitte midagi. Loodetavasti leiab nii mõnigi antud blogist lohutust ja abi.

Diabeetikust kassi eest hoolitsemine on odav ja lihtne?!?!?!

         Tänane postitus on ajendatud pahameelest. Nimetamata nimesid, siis tean üht juhust, kus diabeetikust kassile üritati uut kodu leida ja reklaamitigi seda nii, et suhkruhaige kassi eest hoolitsemine on lihtne ja odav. Tavakassist eristavat vaid see, et teda tuleb 2 korda päevas süstida. Kass seda aga ei tundvat ning sellega asi piirduvat. Ilmselt oli veel ka see, et pidi sööma ainult diabeetikute kasside krõbinaid. Ah jaa... testima pidi 1 kord nädalas!!! Väga suure kurbusega lisan, et tegu ei olnud suvaliste kassiomanikega, vaid inimestega, kes on õppinud veterinaarmeditsiini ja töötavad kassidega.
         Mis on aga tegelikkus? Tõsi, insuliin on kõige odavam asi kogu kupatuse juures. Insuliini peale kulub laias laastus 10 eurot kuus. Teatavasti tuleb kasutusel olevat insuliini hoida toatemperatuuril (paljud inimdiabeetikud seda ei tee, aga kasside puhul on see vajalik, sest esiteks on otse külmkapist võetav insuliin külm ja kassile valusam, teiseks ei tööta pen hästi, kui ta on otse külmikust võetud ja süstitakse väikest kogust ehk võivad tekkida doseerimisprobleemid (kasside puhul on kogus inimestega võrreldes väga väike)) ning toatemperatuuril säilib insuliin vaid 28 päeva.  Testribade karp maksab laias laastus 20€. Ühes karbis on 50 testriba. Päevas kulub keskmiselt 5 riba (algajatel läheb väga palju ribasid alguses raisku ja ka nn edasijõudnutel läheb vahel mõni testriba raisku, sest kõrvast ei tule piisavalt verd ja kui mõne sekundi jooksul verd juurde ei õnnestu saada, tuleb kõike otsast peale alustada juba uue testribaga). Seega on kuus vaja 3 pakki testribasid ehk 3x20€. Lisaks on vaja osta nõelad. Iga kord TULEB süstida UUE nõelaga! Ärge kunagi kasutage ühte nõela mitu korda - infektsioonioht + kassile on vana nõelaga torge valusam. Ühes karbis on 100 nõela ja karp maksab laias laastus 20€, päevas kulub 2 nõela. Seega umbes 12€ kuus kulub nõelade peale. Lisaks tuleb osta lantsetid, millega auku kõrva teha. 200 tk (1 karp) maksavad laias laastus 20€. Päevas kulub umbes 4 tk. Seega kuus kulub umbes 12€. Lisaks tuleb osta vatipadjad - 4-8 tk päevas (alguses kasutasin ühel testimisel kaht vatipatja, hiljem murdsin ühe pooleks) - umbes 3€ kuus. Seega läheb ühes kuus laias laastus umbes 97€ AINULT süstimise ja testimise peale. Lisaks tuleb kassile osta täisväärtuslikku pehmet toitu, sest kuivtoidus (k.a diabeetikutele mõeldud kraanulites) on liiga palju süsivesikuid. Pehme toit on aga alati kordades kallim kui kuivtoit.
       Tuleme nüüd selle juurde, et kass ei tunne, kui teda süstitakse. Jah, antud juhtumi puhul oli tegu kassiga, kes oli juba süstimisega harjunud. Kassi harjutamine võib aga olla väga-väga-väga raske. Pean mainima, et veresuhkru testimine on kökimöki võrreldes süstimisega. Veresuhkru testimisega on kassi palju lihtsam harjutada, sest see on palju valutum kassi jaoks kui süstimine. Minu Sassu tavaliselt nurrus, kui tema veresuhkrut testisin. Talle meeldis eelnev kõrvade hõõrumine väga. Loomulikult mitte alguses.
      Ja nüüd tuleme kõige tähtsama teema juurde - diabeetiku kassi pidamine on lihtne!?!?!?!?!?!?!??!
Kas on? Võibolla mõnele jõhkardile, kel pole mingeid tundeid ega sooja ega külma, kas kass elab või sureb, ongi diabeetiku kassi pidamine lihtne. Normaalsele kassiomanikule aga mitte. Kel on või kel on olnud diabeetik kass (või koer), teavad, millest räägin, aga selgitan veidi ka mitteteadjatele.
      Nimelt tuleb diabeetikut kassi süstida 2 korda päevas. Iga 12h tagant. Süstimise aega võib korraga nihutada 15 min, hädaolukorras ja erandkorras maksimaalselt 1h (oleneb muidugi konkreetsetest veresuhkru näitudest). Mis see tähendab? See tähendab: hüvasti reisimine, hüvasti ööseks kellegi poole jäämine, hüvasti hilised ärkamised, hüvasti teatrietendused! Teretulemast varased ärkamised (k.a vabadel päevadel, 1.jaanuaril jne), kodus vangis olemine, teretulemast ma-ei-saa-kahjuks-sünnipäevale/teatrisse/kinno/teise linna-tulla-sest-kell-19-pean-kassi-süstima! 
     Lisaks pidev mure. See on kõige raskem katsumus. Mäletan, kuidas ma iga hommikul ärkasin ja palvetasin, et kui ma elutuppa lähen, oleks Sassu elus ega oleks diabeetilisse koomasse langenud. See nägi välja nii, et valmistasin end alati halvimaks ette ja kui ma Sassule lähenesin, siis ma isegi ei hinganud ja püüdsin võimalikult kaugelt aru saada, kas ta ikka hingab ning on elus. Olin väga tänulik iga päeva eest, mis meile veel koos antud oli. Igal hommikul samamoodi, igal hommikul.... Samuti palvetasin, et Sassu oleks elus, kui öösiti vetsus käisin. Ma ei käinud kunagi vetsus nii, et poleks kontrollinud, kas Sassu ikka reageerib puudutusele ja teeb kurr ning liigutab end. Samuti hoidsin hinge kinni iga kord, kui koju tulin. Kui Sassu ei tulnud mind uksele tervitama, marssisin nii mõnigi kord saabastega tuppa, et vaadata, kus ta on ja ega temaga midagi juhtunud pole.
     Lisaks muud ärevusttekitavad olukorrad. Ükskord näiteks oli Sassu veresuhkur juhusliku mõõtmise käigus (lihtsalt nn lambist mõõtsin) 2,2 ja ta jooksis rõõmsalt ringi ning ei tahtnud üldse mitte midagi süüa. Läksin peaaegu hulluks püüdes välja mõelda, kuidas ma talle midagi sisse sööta saaksin. Või näiteks ükskord olin terve öö üleval, sest olin riskinud ja süstinud üsna madala näidu pealt ja Sassu veresuhkur läkski hüpetega järjest allapoole, kuigi söötsin teda pidevalt igasuguste maiuspaladega. Vastu hommikut sain magama. Lisaks kõik need mured, mis mul oleksid võinud olemata olla, kui mul oleks olnud teadmised, mis mul praegu on - näiteks see, et Sassu lakkas insuliinravi alguses söömast ja ma mõtlesin, et ta on suremas või need korrad nuttalahistamist, mil Sassu veresuhkur oli 30 lähedal ja ma mõtlesin, et ta kohe sureb. Paljudel diabeetikutel kassidel on ka kaasuvaid haiguseid, millega tuleb samuti rinda pista.
     Lisaks perekondlikud tülid. Elukaaslane/abikaasa ei pruugi mõista, miks kassi süstimine on tähtsam kui tähtpäeva tähistamine ja miks kunagi ei saa kuhugi minna, miks alati on kass esikohal.
     Ja pärast kõike seda vaeva tuleb millalgi ikka see kardetud lahkumispäev... Ei taha meenutada....
     97€ kuus (pluss toit ja liiv) ning pidev mure, kas sinu lemmik on hommikul elus või surnud ja kas tööle minnes on ehk viimane kord, mil teda näed ehk teisisõnu MA ANNAKS GRAMMY, NOBELI PREEMIA, PULITZERI, AASTA EMA JA MUUD AUHINNAD KÕIKIDELE DIABEETIKU LOOMA OMANIKELE, KES EI OLE LEMMIKUT MAGAMA PANNUD JA VÕITLEVAD IGA PÄEV NENDE ELU EEST, SÜDA PIDEVALT MUREST LÕHKEMAS. AITÄH, ET OLETE NII VAPRAD!!! Keegi (peale teiste diabeetikute loomade omanike) ei tea, mida me läbi elame. SEE EI OLE KERGE!!! Andestagem neile, kes arvavad, et see on lihtne ja odav. Nad ei tea, millest nad räägivad.