Olen juba mitu aastat pidanud plaani selleteemaline postitus teha. Nimelt mõned aastad tagasi haigestus ühe minu tuttava taksikoer diabeeti. Koeral diagnoositi ka tõsine maksatsirroos. Nagu minu Sassu, oli ka see koer diagnoosi saades aneemiline. Loomaarst ei andnud elulootust ja soovitas koera magama panna. Mina nõustasin siis diabeedi osas - testimine ja süstimine. Loomaarst määras maksa toetava ravi. Lugesin palju koerte diabeedi kohta, et kuidas peaks siis käituma ja kas on mingeid erinevusi kassidest. Leidsin vaid testimise erinevuse. Soovitati verd võtta käpa alt padjakesest või siis kõrvast seestpoolt. Koeral oli käpa alt võttes valus ja mul tekkisid taas mõtted sellest, et niimoodi võib mustus sisse minna ja infektsioon tekkida. Mõned võtavad ju ka kassidelt käpa alt verd. Sisekõrv oli koera jaoks väga valus. Proovisin siis kasside meetodit - kõrva välisküljelt. See toimis! Väga hästi toimis. Koeral polnud valus. Lõppkokkuvõttes tegin kõik samamoodi nagu oma Sassu puhul. Nii testimine kui süstimine kui ka dieedi muutmine. Ka koer pidi loobuma krõbinatest ja hakkas saama teravilja- ja suhkruvaba pehmet koeratoitu. Koer oli väga rõõmus muidugi konservide üle. Selle pere koer oli harjunud pererahvalt saama laua alt igasugust inimese arvates head ja paremat toitu - igasugust rasvast ja magusat toitu. Selle keelasin ka kategooriliselt ära. Kuigi pererahvas alguses protesteeris, sest nad väitsid, et koer nii väga tahab ja muidu ta on kurb jne. Siiski nad tegid minu palvel südame kõvaks ja jälgisid koertekonservi andmise soovitust. Koer elas veel aasta aega pärast magamapanemise soovitust. Tema maksanäitajad paranesid tublisti ja veresuhkur oli kontrolli all. Ka aneemia kadus tänu sellele, et koer sõi toorest maksa. Ühesõnaga soovitan jälgida kõiki diabeetikutele kassidele mõeldud soovitusi. Ühtlasi ütlen, et koeraomanikud, teil on ikka niiiii palju lihtsam elu! Koeri on niiii palju lihtsam testida ja süstida. Koerad lihtsalt ei ole nii pirtsakad. Algusest peale ei pidanud ma koera mööda tuba taga ajama vms. Nii nagu minu Sassu ühel hetkel hakkas süstisaamist armastama, sest ta ilmselt tundis, et pärast süsti on hea olla. Nii ka see koer sai üsna ruttu aru, et süstimine on üks hea asi. Ka koeraomanikku valdasid alguses süümepiinad, et kuidas ta ikka teeb koerale haiget jne, aga need tunded möödusid kiiresti, sest ta taipas, kui palju parem koeral nüüd on. Jõmmust sai elurõõmus koer, kes sai veel aasta aega aiamaal ringi joosta ja saunamajas patjadel magada.
Jõmmu mälestuseks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar