kolmapäev, 2. september 2020

Poole ühiku süstimine

Nii, minu viimane postitus diabeetikute kasside nõuannete osas. Kui KÕIK senised soovitused on olnud vaid vahendatud soovitused sellest, kuidas Ameerikas diabeetikuid kasse ravitakse, siis see postitus on puhtalt minu enda väljamõeldud asi. Ma pole mitte kusagilt seda lugenud ja ma pole mitte kusagilt saanud selliseid soovitusi. Seetõttu on see ka ainus nn kaheldava väärtusega, potentsiaalselt ohtlik postitus. Aga igaüks otsustagu ise. Minu arvates on see täiesti mõistlik postitus. 

Ühesõnaga. Kasse süstitakse Eestis inimestele mõeldud pen-idega. Inimesed kaaluvad 70 kg või rohkem, seega suurendatakse annust ühe või isegi mitmekümne ühiku kaupa. Kassid kaaluvad aga meist nii palju vähem, et nende jaoks on üheühikuline vahe väga suur vahe. Pen-iga aga ei saa annust suurendada/vähendada rohkem ega vähem kui ühe ühiku kaupa. Ameerikas süstivad paljud süstaldega ja annust muudetakse kõige rohkem 0,25 ühiku kaupa. On ka neid, kes muudavad 0,1 ühiku kaupa. Ma tõesti ei tea, kuidas nad seda teevad... Mul ka loomaarst soovitas süstida süstlaga. Ma ei mäleta, kas ma proovisin või ei, aga kui proovisingi, siis see jäi väga lühikeseks proovimiseks. Need süstlad on väga pika ja jämeda nõelaga, mis teevad kassile tõsist valu. Lisaks on nendega lausa võimatu doseerida. Kes teab, see teab. Seda on raske kirjeldada. Juba see kummiosa teeb täiesti arusaamatuks, et kui suur doos hetkel on. Ja kasside puhul on ka pool ühikut väga suur vahe. Seega mina ei soovita süstaldega küll riskida ega kassidele meeletut ja asjatut valu põhjustada. Pen-e aga ei saa kuidagi teistmoodi süstida kui ühe ühiku kaupa. Ma nägin aga vajadust suurendada kogust vähem kui 1 ühiku võrra. Mõtlesin siis välja sellise meetodi.

Selleks on vaja kahte inimest. Oletame, et soovid süstida 2,5 ühikut. Kõigepealt keera pen 2 ühiku peale ja süsti nagu tavaliselt. Seejärel jää asendit hoidma - üks käsi hoiab kassi rasva, teine süstalt (nagu ikka). Seejärel teine inimene keerab ühe ühiku juurde. Jälgi, et süstal oleks täiesti paigal ja ei liiguks kassi naha all. Seejärel vajutad pooleldi ehk mitte päris lõpuni. Hoiad 10 sekundit nagu ikka ja võtad nõela välja. Seejärel vajutad süstla õhus lõpuni tühjaks ja käitud nagu ikka süstimise lõpetamisel. Põhimõtteliselt saab seda ka üksi teha. Kõigepealt süstid 2 ühikut, lõpetad süstimise, võtad nõela välja. Siis keerad 1 ühiku peale ja süstid uuesti, aga ei lükka lõpuni. See aga pole väga soovitatav meetod minu arvates, sest esiteks peab kass taluma kahte torget, teiseks olen ma aru saanud, et kui süstida kahte erinevasse kohta, siis see ei anna sama efekti nagu ühte kohta süstides. Samasse kohta ei tohi täpselt torgata. 

Kõigepealt harjutasin seda A4 paberiga. Torkasin süstla läbi paberi ja proovisin seda pooleldi vajutamist nii, et ma ei vaadanud, mis paberi taga toimub. Pärast seda kui olin nn kujuteldavalt ära süstinud, vaatasin ja analüüsisin, et kui suur kogus tuli ja vaatasin ka, et kui palju jäi süstimata (mis lõpuni vajutades veel välja tuli). See on selline väga peen mäng. Miks ma paberiga tegin? Sest kassi süstid ka ju poole ühiku puhul nn pimeduses ja tunnetuse järgi. Paberist läbi torgates sa ka ei näe, kui palju sa täpselt süstid. Soovitan palju-palju paberiga harjutada enne pärissüstimise juurde minekut.

Mõned tähtsad soovitused:

1. Kasuta seda meetodit vaid siis, kui on vaja süstida pool ühikut.

2. Kasuta teise inimese abi juurdekeeramisel ja hoia pen täiesti perfektselt selle ajal paigal.

3. Kui soovid süstida näiteks 1,5 ühikut, siis ära mingil juhul tee nii, et keerad kohe 2 ühiku peale ja siis proovid mitte lõpuni vajutada. Nii võib tulemuseks olla see, et süstid hoopis 0,75 ühikut või süstidki 2. 

4. Ära mingil juhul proovi ise juurde keerata. Ei ole võimalik kahe käega juurde keerata nii, et rasva lahti ei lase ja süstal ei liigu. See ei ole lihtsalt võimalik. Palun ära mitte mingil juhul ise juurde keera, kui nõel on kassi sees. See võib põhjustada kassile tõsiseid vigastusi ja nahaaluseid kahjustusi. 

Selle meetodi puhul ei ole kunagi kindlat teadmist, et kui palju siis täpselt süstisid täisühikutele lisaks. Kas 0,1 või 0,9 ühikut. Seega ei ole see meetod täpne. Küll aga on see minu hinnangul ja loogiliselt võttes parem kui täisühiku võrra korraga suurendada. Nagu me teame, siis täisühiku võrra suurendamine võib kassi viia hüpoglükeemiasse. Samuti võib see esile kutsuda seda efekti, kus kassi organism ise viib glükoositaseme lakke, et mitte hüpoglükeemiasse laskuda. Üheühikuline suurendamine on kassi jaoks liiga suur hüpe. Süstaldega jamamine on veelgi ohtlikum minu hinnangul. Pen-ide puhul lihtsalt pole muud võimalust annust suurendada vähem kui 1 ühiku võrra korraga kui see. Seega on see minu hinnagul päris hea viis. Ainus miinus on jah see, et oleks ideaalis vaja kahte inimest. Minu Sassu puhul see toimis väga hästi. Mul oli vaja ta viia 2 ühiku pealt kolme peale ja vahepeal süstisin siis 2,5. 

Kordan veel üle, et ma pole kusagil näinud sellist soovitust ja see kõik pärineb vaid minu peast. Seega katsetamine vaid omal vastutusel. Siiski tundub see mulle ainuõige valik, kui annust on vaja võimalikult ohutult suurendada. Ka vähendamise puhul saab selle toimima panna. Kui 3 ühiku pealt on vaja minna 2 ühiku peale, siis saab süstida kõigepealt 2 ühikut, keerata 1 ühik juurde ja see süstida pooleldi. Eriti kui kasutada on kaks inimest. See on minu hinnangul ohtutum kui 1 ühiku kaupa hüpata. Kassi organismil on siis aega kohaneda. Annust peaks siis (nagu ikka tavaolukorras) hoidma vähemalt 3-4 päeva, et teada saada, kuidas suurendamine/vähendamine mõjus. Ja alles seejärel edasi liikuma.

Enne kui hakkad poole ühiku kaupa süstima, loe kindlasti läbi kõik siinsed diabeetikute kasside süstimise põhitõed ja vaata üle minu Youtube´i videod süstimise ja veresuhkru mõõtmise kohta. Pooliku ühiku süstimise kohta videot kahjuks pole.






Koerte diabeet

Olen juba mitu aastat pidanud plaani selleteemaline postitus teha. Nimelt mõned aastad tagasi haigestus ühe minu tuttava taksikoer diabeeti. Koeral diagnoositi ka tõsine maksatsirroos. Nagu minu Sassu, oli ka see koer diagnoosi saades aneemiline. Loomaarst ei andnud elulootust ja soovitas koera magama panna. Mina nõustasin siis diabeedi osas - testimine ja süstimine. Loomaarst määras maksa toetava ravi. Lugesin palju koerte diabeedi kohta, et kuidas peaks siis käituma ja kas on mingeid erinevusi kassidest. Leidsin vaid testimise erinevuse. Soovitati verd võtta käpa alt padjakesest või siis kõrvast seestpoolt. Koeral oli käpa alt võttes valus ja mul tekkisid taas mõtted sellest, et niimoodi võib mustus sisse minna ja infektsioon tekkida. Mõned võtavad ju ka kassidelt käpa alt verd. Sisekõrv oli koera jaoks väga valus. Proovisin siis kasside meetodit - kõrva välisküljelt. See toimis! Väga hästi toimis. Koeral polnud valus. Lõppkokkuvõttes tegin kõik samamoodi nagu oma Sassu puhul. Nii testimine kui süstimine kui ka dieedi muutmine. Ka koer pidi loobuma krõbinatest ja hakkas saama teravilja- ja suhkruvaba pehmet koeratoitu. Koer oli väga rõõmus muidugi konservide üle. Selle pere koer oli harjunud pererahvalt saama laua alt igasugust inimese arvates head ja paremat toitu - igasugust rasvast ja magusat toitu. Selle keelasin ka kategooriliselt ära. Kuigi pererahvas alguses protesteeris, sest nad väitsid, et koer nii väga tahab ja muidu ta on kurb jne. Siiski nad tegid minu palvel südame kõvaks ja jälgisid koertekonservi andmise soovitust. Koer elas veel aasta aega pärast magamapanemise soovitust. Tema maksanäitajad paranesid tublisti ja veresuhkur oli kontrolli all. Ka aneemia kadus tänu sellele, et koer sõi toorest maksa. Ühesõnaga soovitan jälgida kõiki diabeetikutele kassidele mõeldud soovitusi. Ühtlasi ütlen, et koeraomanikud, teil on ikka niiiii palju lihtsam elu! Koeri on niiii palju lihtsam testida ja süstida. Koerad lihtsalt ei ole nii pirtsakad. Algusest peale ei pidanud ma koera mööda tuba taga ajama vms. Nii nagu minu Sassu ühel hetkel hakkas süstisaamist armastama, sest ta ilmselt tundis, et pärast süsti on hea olla. Nii ka see koer sai üsna ruttu aru, et süstimine on üks hea asi. Ka koeraomanikku valdasid alguses süümepiinad, et kuidas ta ikka teeb koerale haiget jne, aga need tunded möödusid kiiresti, sest ta taipas, kui palju parem koeral nüüd on. Jõmmust sai elurõõmus koer, kes sai veel aasta aega aiamaal ringi joosta ja saunamajas patjadel magada.

Jõmmu mälestuseks