Kui kass oksendab ehk söögitoru laiend

      Kuna Sassu põhihaigus oli siiski söögitoru laiend ja selle all kannatavad paljud lemmikloomad, siis mõtlesin lühidalt ka sel teemal oma kogemusi jagada.
      Ka see haigus võib kahe silma vahele jääda, eriti kassiomanike puhul, sest kassid ikka vahel oksendavad karvapalle.
      Oksendamisega olin ma harjunud, sest Sassu oli pikakarvaline kass ja kõik pikakarvaliste kasside omanikud on harjunud, et nende lemmikud oksendavad karvapalle. Mingist hetkest alates loobutakse ka oksemassi lähemast vaatlemisest ja koristatakse see lihtsalt ära (mis on viga muidugi).
      Väga oluline on oksemassi alati vaadelda, mitte lihtsalt ära koristada. Alati tuleks vaadelda, et kas tegu on lihtsalt karvapalliga või hoopis toiduga. Või on okses lausa verd, usse vms.
      Söögitoru laiendi puhul oksendab loom tavaliselt üsna pea pärast söömist söögi kohe välja. Ka see on reegel, kus erand kinnitab reeglit. Mõnikord nad ei oksendagi toitu kohe välja, vaid toit seisab (võib isegi mitu päeva seista) söögitoru laiendis ja seejärel alles oksendab selle välja. Sel juhul on raske aru saada, et tegu pole tegelikult seeditud toiduga.
      Ei tohiks arvata, et kui kassil on söögitoru laiend, siis ta peaks oksendama pärast iga söögikorda. Sugugi mitte. Vaatan Sassu päevikut ja näen, et näiteks üks päev oksendas ta 3 korda päevas, järgmisel päeval 2, siis oli 1 päev vahet, siis oksendas 1 kord päevas. Seejärel ei oksendanud 3 päeva, oksendas 1 kord, siis ei oksendanud 12 päeva. Seejärel oli mitu 2nädalast vahet oksendamistel.
      Igal juhul soovitan, kui loom on tihti oksendanud, arsti poole pöörduda. Kõige lihtsam ja ilmselt ka odavaim variant söögitoru laiendit kindlaks teha, vähemalt nii avastati see Sassul, on röntgeni teel. Saskinil oli ka enne seda tehtud röntgenit, kuid mitte piisavalt kõrgelt. Seetõttu jäi söögitoru laiend avastamata.
      Miks söögitoru laiend tekib? Põhjuseid on mitmeid. See võib olla kaasasündinud, mõne teise haiguse põhjustatud või idiopaatiline ehk teadmata põhjusel tekkinud.
     Söögitoru laiendit reeglina ei opereerita. Ma ei oska öelda, kas mõni arst Eestis opereerib, kuid Sassu arst igatahes seda ei teinud. Ka inimeste puhul on söögitoru operatsioonid äärmiselt komplitseeritud. Seega on arusaadav, et loomade puhul oleks see veelgi keerukam. Küll aga on rida ravimeid, mida loomaarst võib soovitada. Nendest rääkigu loomaarstid ise.
      Mina tahtsin rääkida mittemedikamentoossetest raviviisidest, mida iga loomaomanik saab oma söögitoru laiendiga lemmiku heaks teha ja mis ei tee midagi halba ka siis, kui tuleb välja, et lemmikul ei olegi seda haigust.
      Kõige tähtsam on muretseda spetsiaalne söömislaud. See sai Sassule muretsetud ja tal oli mõnda aega tõesti parem. See on selline laud, kus loom peab sööma tagajalgade peal seistes. Esijalad toetuvad peenikesele äärele ning söök on veelgi kõrgemal asuva aluse peal. Kass peab seistes moodustama peast sabani ilusa langeva diagonaali. Spetsiaalse söömislaua tellisin eritellimusel Baltic Steelarcist.  Iga kassi puhul tuleb laud teha eri mõõtudega. Ka mina pidin algselt tellitud laua kõrgust kohandama. Oluline on, et terve toidulaud oleks kausse täis ja kass ei saaks sinna peale hüpata. Samuti on oluline, et esikäppade alus oleks peenike, et loom sinna peale ei saaks hüpata. Kartsin küll, et kassid ei võta seda omaks või hakkavad leiutama viise, kuidas söök lihtsamini kätte saada, aga ei. Ühe korra näitasin ette, kuidas esikäpad peaksid käima ja selge see oligi. Ka teine kass sõi meelsasti selle pealt. Tegelikult peaks pärast söömist hoidma lemmikut veel 10-15 (mõned ütlevad 30) minutit nn püstiasendis, aga kes seda suudaks teha...
      Teiseks on oluline lemmiklooma toita võimalikult tihti. Näiteks võib sellelt loomakliiniku lingilt (http://www.redmondvetclinic.com/small-animal-care/cats/miscellaneous-feline/Cats_Catch_and_Eat_Frequent_Small_Meals) lugeda, et kuigi kassid jäävad ellu ka siis, kui neid sööta mõned korrad päevas, siis looduses söövad nad 10-20 väikest toidukorda päevas. Minu kassid on alati olnud nn vabalt toidetud ehk neil on söök alati ees. Seetõttu nad ei õgi, vaid söövadki korraga ainult natuke ning veidi aja pärast lähevad taas sööma. Väikeste portsonite söömine on eriti oluline söögitoru laiendiga lemmikute puhul.
      Kolmandaks tuleks sellise diagnoosiga lemmikuid toita võimalikult pehme toiduga. Pehme toit jõuab suurema tõenäosusega õigesse kohta. Vahel soovitavad loomaarstid ka täiesti vedelat ehk püreestatud toitu, kuid Sassu keeldus seda söömast. Igal juhul soovitan võimalusel hoiduda kuivtoidu andmisest (või vähemalt piirata seda ainult selleks ajaks, kui ennast pikemat aega kodus pole). Pehme toidu üldisest kasulikkusest kõikidele kassidele räägin mõnes järgmises blogipostituses.
       Kurb tõsiasi on see, et enamik selle diagnoosiga lemmikuid sureb kopsupõletiku tagajärjel. Nii ka Sassu. Toit koguneb söögitoru laiendisse, loom oksendab pidevalt ja tõmbab endale mingi osa kopsu ja tekibki selline haigus, mida nimetatakse aspiratsioonipneumooniaks. Kui kuulete, et lemmik hakkab imelikult hingama ja/või tihti köhima ja/või tuleb ninast eritist ja/või ta on loid, siis tuleks igal juhul kiiremas korras pöörduda loomaarsti poole.

NB! Tegu on loomaomaniku blogiga, kes pole loomaarstiks õppinud. Blogi põhineb isiklikul kogemusel ja kõige targem nõuandja on siiski Sinu lemmiku loomaarst.

Kuidas lemmiku diabeedidiagnoosi järgsete tunnetega hakkama saada?

      Nagu eelmisest postitusest lugeda võisite, tuli lemmiku diabeedidiagnoos mulle täiesti ootamatult. Olin kindel, et Sassu on vähki suremas, kuid tegelikult kannatas ta hoopis suhkruhaiguse all. Enamik inimesi arvab, et loomadel ei esinegi selliseid haiguseid. Paraku umbes 2% kassidest on diabeetikud. Umbes 1 kass iga 400 kassi kohta.
      Sellest ajast mäletan vaid seda, et veetsin kõik päevad ja ööd www.felinediabetes.com/FDMB lehel ning lugesin, lugesin ja lugesin. Tegelikult enne seda veetsin palju aega ka teistel lehekülgedel ja Youtube'is surfates, aga see oli parim leht.
      Samuti mäletan seda, kuidas olin meeletult mures Sassu kõrgete veresuhkru näitude pärast. Kui tavaline kasside veresuhkru näit on 4,4-6,6 mmol/l (loomulikult numbrid olenevad sellest, mis kass söönud on, kui palju söönud on, kas tal on stress jms), siis esimesed näidud minu kassil olid 23 ja 21. Kui aga ette lõi aga number 30, siis kaotasin peaaegu pea. Lugesin, mis hirmsaid asju juhtub kassidega, kui nende veresuhkur on rohkem kui lubatud. Mäletan, et olin täielikult ära nutetud, käed värisesid, süda tagus. Mul polnud kelleltki abi küsida. Tundsin end oma mures nii üksi.
      Oleksin väga tahtnud, et mul oleks olnud mõni eestlasest tuttav, kes oleks mulle öelnud: "Kallis Lilian! Sassu on umbes 6 kuud diagnoosimata suhkruhaiguse all kannatanud. Ta on väga palju kaalus kaotanud. See ei juhtu üleöö. Tal on olnud kõrge veresuhru näit pikka aega ja ta on ellu jäänud. Ta jääb ka nüüd ellu. Kõrge veresuhkur kasse reeglina ei tapa. Hoopis madal veresuhkur tapab. Pigem tuleb olla ettevaatlik, et suures hirmus kõrge näidu ees ei süstiks kassile liiga palju insuliini. Kõik on korras. Sa ju süstid teda nüüd 2 korda päevas ja hoiad veresuhkrut mõõtes tal silma peal. Sa annad talle head toitu. Sinu kassi enesetunne saab vaid paremaks minna. Peagi hakkab ta kaalus juurde võtma, ta ei maga enam nii palju ning on erksam, tema karv läheb ilusamaks ning ta ei joo ega pissi enam nii palju. Mine rahulikult magama ja ära nuta. Ta ei sure."
       Avasin oma vanad postitused FDMB leheküljel ja püüdsin selgust saada, mis mured mul alguses olid. Näiteks üks mure oli see, et kui esimesed 3 päeva pärast süstimise algust oli Sassu enesetunne väga hea, siis järsku Sassu ei söönud enam. Minul (ja loomaarstil) polnud vähimatki aimu, miks see nii on. Loomaarst määras Sassule antidepressandid. Jah, ka kassidele määratakse selliseid ravimeid. Need pidid muuhulgas tõstma söögiisu. Õnneks andsin neid talle vaid päeva või kaks. See kõik oleks võinud olemata olla, kui ma oleksin teadnud, et see on seetõttu, et suhkruhaige kass on pidevalt näljane, sest kuigi tema veresuhkru näit on kõrge, ei saa ta glükoosi organismi jaoks kätte. Seega ta muudkui õgib ja õgib. Kui veresuhkur aga alla läheb (eriti siis, kui see toimub järsult ja enne seda on olnud pikalt kõrge), siis kass tunneb üle pika aja, et tal on keha vajadused täidetud, tal on kõht täis ning kaob ka söögiisu. 
        Mäletan ühe kaaskannataja postitust FDMB leheküljel. Ta kurtis, et tema kass on muutunud pärast süstima hakkamist teise kodus oleva kassi vastu agressiivseks. Tol korral tundsin end juba nii kogenuna, et vastasin juba ise tema postitusele nõuandega. Nimelt veedavad diagnoosimata diabeetikud kassid palju aega magades, nad on uimased ja loiud. Kui diabeetikuid kasse aga ravima (ehk süstima) hakatakse, siis järksu tunnevad nad endas palju elujõudu, elutahet ning energiat ning võivadki tunduda tavapärasest agressiivsemad. Nad on jälle nemad ise. Lihtsalt loomaomanikud on vahepeal unustanud, millised nende lemmikud enne haigust olid.
        Minu teine suurem küsimus oli muidugi see, et kuidas on võimalik, et insuliini kogust tõstes veresuhkru tase hoopis tõuseb. Käsitlesin seda teemat ka oma üle-eelmises postituses. Ka arstid ei osanud vastata. Praegu teaksin endale vastata, et see on igati normaalne reaktsioon, et insuliini doosi tõstes võib tõusta ka veresuhkru näit paariks-kolmeks päevaks.
        Mida ma veel oleksin tahtnud teada? Seda, et enne kui hakkad 1.korda süstima, tuleb kõigepealt hakata testima. Midagi ei juhtu, kui süstimist alustada päev hiljem. Küll aga võib kass surra, kui teda süstida ja mitte testida. Antud foorumis on päris mitu kassi surnud seetõttu, et loomaarst palus kassi süstida, kuid testimisest ei rääkinud mitte midagi. Palus tulla kliinikusse testima. Paraku kass suri hüpoglükeemia (liiga madala veresuhkru taseme) tõttu. Lohutan, et veresuhkru mõõtmine on tunduvalt lihtsam loomaomanikul teostada kui süstimine. Veresuhkrut olin üsna peagi võimeline Sassul ilma abiliseta mõõtma, kuid süstimiseks oli veel pikka aega abilist vaja, kes kassi hoiaks. Samuti on veresuhkru määramine kassile tunduvalt valutum kui süstimine. Veresuhkru määramise ajal minu kass tavaliselt nurrus (muidugi mitte kõige alguses). Süstimine võib aga valus olla (eriti siis, kui oled mitu korda järjest samasse kohta süstinud, seetõttu peabki pidama süstekohtade kohta päevikut).
        Samuti oleksin tahtnud teada, et oluline pole mitte see, kui kõrge on veresuhkur enne süstimist, vaid see, kui madalaks see päeva jooksul läheb. Kõik kassid reageerivad erinevalt. Pole ühest doosi. Kui võtate FDMB lehe ette, siis näete, et mõni süstib kassile 0,1 ühikut, mõni aga 100 korda rohkem. Võib juhtuda, et mõnel väiksema kehamassiga kassil ei võta 3 ühikut nii palju alla, kui mõne suurema kehamassiga kassil 1 ühik. Mina näiteks olin kindel, et kasside puhul pole vaja veresuhkrut rohkem mõõta, kui esimesel paaril päeval, sest kassid ju söövad iga päev ühte ja sama toitu ning ka kogused on samad, ka liikumist on iga päev umbes sama palju. Seega ei saa veresuhkru näidud päev-päevalt erineda. See oli väga rumal arvamus. Näiteks 5.augustil langes veresuhkur 20,2 pealt 20,1 peale (ehk ei langenud peaaegu üldse), järgmisel päeval süstisin VÄHEM, kuid veresuhkur langes 2,9 mmol/l peale ehk Sassu oli väga lähedal hüpoglükeemiasse langemisele. Õnneks ma testisin teda ja andsin talle toitu, mis tõstaks veresuhkrut. Mis oleks aga saanud siis, kui ma oleksin doosi hoopis tõstnud või kui ma poleks kassi testinud?!
       Oleksin tahtnud ka teada, et kõrge süstimiseelne veresuhkru näit ei pruugi tähendada seda, et tuleb muudkui aina rohkem ja rohkem ühikuid süstida, vaid see võib olla ka seetõttu, et veresuhkru näit on olnud liiga madal või langenud liiga kiiresti ja seetõttu on kehas toimunud nn kaitsereaktsioon ning veresuhkru tase on tavapärasest kõrgem. 
       Hästi palju postitusi oli mul teemal, et palun aidake õiget insuliini doosi määrata. Jah, antud foorumis annavad mitteloomaarstid nõu, mitu ühikut kassile süstida. Nad ei otsusta kogust mitte mingite arvutuste järgi, vaid vaatavad sinu enda koostatud tabelit oma kassi veresuhkru näitude kohta. Seetõttu ongi oluline võimalikult tihedalt oma kassi veresuhkrut mõõta ning see tabelisse kanda, sest süstitava insuliini kogust ei saa arvestada naabrikassi näitude järgi. 
       Kui poleks olnud FDMB inimesi, siis minu kallis Sassu ei oleks elanud nii kaua nagu ta elas. Samas pean tõdema, et antud foorumis on tegu tõeliste kassihulludega ja ükski normaalne inimene ei suuda nii oma kassi eest hoolitseda, nagu nemad seda teevad. Enamik sealseid inimesi mõõdavad kassi veresuhkrut iga tund ning panevad kirja grammipealt ka tarbitud söögi koguse. Nad süstivad insuliini 0,1 ühiku täpsusega. Mina nii kaugele ei läinud. Mõõtsin veresuhkrut tavaliselt vaid 3 korda päevas (alguses tuleb kindlasti vähemalt 5 korda päevas mõõta), süstisin vaid 0,5 ühiku täpsusega ning toitu ei kaalunud, vaid hindasin tarbitud söögi kogust vaid silma järgi. Sageli on antud foorumi inimesed ka mitteabivalmid, kui sa ei täida kõiki nende antud soovitusi. Samuti soovitavad nad peaaegu alati insuliini süstida (isegi kui on tavapärasest madalam süstimiseelne näit) ja seejärel lihtsalt tihedalt testida (iga 15 minuti järel, sageli terve öö) ning vajadusel kassile anda veresuhkrut tõstvat toitu. Mina seda ei poolda. Kassiomanik peaks siiski saama ka magada ning pigem karta kui kahetseda. Pealegi võib juhtuda, et sinu kass lihtsalt ei söö seda veresuhkrut tõstvat toitu. Näiteks kui enamik kasse muutub madala veresuhkru puhul näljaseks, siis Sassu ei olnud ka siis näljane, kui tema veresuhkur oli 2,2 mmol/l (hüpo).
      Kui sinu lemmikul on diabeet, siis varu endale koju kindlasti veresuhkrut tõstvat toitu. Kõige sagedamini kasutatakse kriisiolukorras mett. Näpuga määritakse kassi igemetele mett. Nii kaugele meie peres asi kunagi ei läinud. Veresuhkrut tõstavad hästi kuivtoit, tuunikalakonservid (kui ei ole hädaolukord juba).
      Loodan, et minu blogi toob mõnele tulevasele diabeetikust lemmiku omanikule lohutust ning annab nõuandeid, mida minul tol korral kusagilt võtta polnud. Olen meeleldi nõus toeks olema.
Youtube'is on üleval ka 2 minu tehtud eestikeelset videot.
1. Kuidas veresuhkrut mõõta - https://www.youtube.com/watch?v=yODw5-1jLX0&t=18s
2. Kuidas süstida - https://www.youtube.com/watch?v=ZcYuULrDDqI&t=11s
NB! Tegu pole loomaarsti, vaid loomaomaniku blogiga. Kõik siintoodu põhineb isiklikul kogemusel ning pole lõplik tõde.