Mul on kolm kogemust kasside aknast väljakukkumisega. Ühel korral pani laps hooletult akna kinni. 8kilone kass kukkus 5.korruse aknast alla ja jäi ellu. Kui õue jõudsin, luusis ta juba naabermaja juures ringi. Uskuge mind. See on erand. Sassu oli väga uudishimulik ja julge kass. Kui teil on selline kass, siis mul kahjuks pole teile midagi vihjeks öelda, sest kass võib olla kus iganes.
Teisel korral kukkus 5.korruselt aknasulguri vea tõttu alla arglik kass. Jäi ellu. Meid endid polnud tol hetkel kodus ning koju naastes oli kass täpselt seal, kus ta maandunud oli. Ka see on erand, et kass jääb lihtsalt paigale.
Kolmendal korral kukkus kass sõbral 2.korruse aknast alla. Sõber, kes oli just endale kassi võtnud, arvas, et kass ei ole nii rumal, et aknast alla hüppaks. Samuti ei teinud ta akent lahti, vaid ainult akna ülemise väikese ruudu. Aga paari minuti möödudes oligi kass hüpanud osavalt aknaruudu servale ja läinud ta oligi. Läksin sõbra palvel temaga koos kassi otsima. Maja ees olid parkivad autod, seejärel sõidutee, seejärel park. Maja taga oli sisehoov, kus ka parkisid mõned autod. Sõber oli veendunud, et kass on pargis ja otsis teda sealt. Mina olin veendunud, et kuna parki minemiseks oleks kass pidanud minema üle sõidutee, siis pargis ta tõenäoliselt polnud. Olin kindel, et ju ta mõne sõidutee ääres parkiva auto all on. Valgustasin taskulambiga autode põhjaaluseid. Ma ootasin kogu aeg, et millal keegi mulle politsei kutsub:) Käisime ka hoovis ringi ja vaatasime autode alla, küsitlesime suitsu tegevaid naabreid. Hõikasime kassi. Helistasime kellukest, millele kass toas olles alati reageeris. Otsisime mitu tundi ja olime lootuse kaotanud. Oli külm ning kell oli palju. Enne lahkumist otsustasin, et vaatan taskulambiga veel eriti hoolikalt autode alla. Muidu olin lihtsalt vaadanud, et kas kass on auto all, aga nüüd vaatasin autorataste kõik nurgatagused läbi. Ja leidsingi kassi, kes hoidis end autorattale eriti ligi. Kass ei teinud häält ja ei liigutanud end ka siis, kui olime ta leidnud. Tõin siis toast tema lemmiktoitu ning kass tuli autoratta alt seda sööma ja sain ta kätte. Kass oli meeletult hirmunud ja tema süda lõi miljon korda minutis. Samal päeval ta enam akna vastu huvi ei tundnud, kuid järgmisel päeval juba küll. Kassidel on väga hea mälu ja nad mäletavad hästi halbu inimesi, kuid soov vabadusse pääseda on ilmselt ikkagi tugevam kui hirmutavad kogemused. Seetõttu ei tasu kunagi arvata, et ega kass alla hüppa, ega ta loll pole, ega ta uuesti taha hirmu tunda jne.
Kokkuvõtvalt:
1. Otsi kassi kõige lähemal olevatest objektidest, kuhu saab varjuda - põõsad, puukuur, autod. Vaata eriti hoolikalt, sest kassi eesmärgiks on end peita. Ehk ära vaata lihtsalt auto alla, vaid vaata kõik rattad iga külje alt läbi. Öisel ajal on abiks taskulambist.
2. Alusta otsimist kohe. Iga sekund on olulise tähtsusega. Kutsu lähedased ka appi.
3. Ära looda, et kass sinu kutsumise peale varjulisest kohast välja tuleb. Tõenäoliselt ta vaid vaatab sind silmanurgast ja jääb peitu.
4. Sotsiaalmeediasse postita kassi pilt, mitte ära kirjuta, et Miisu on kadunud. Seetõttu on hea, kui sul on kassist olemas mõni pilt. Vaevatasu pakkumine tasub alati ära. Tasub teavitada ka naabreid.
5. Ennetavalt tasub kass kiibistada.
6. Arvesta sellega, et toakass ei saa reeglina õues hakkama. Ta ei oska isegi häda teha ja võib juba seetõttu surra. Samuti ei oska ta tõenäoliselt toitu hankida. Ta ei oska liiklusega arvestada. Lisaks on ta südames surmahirm.
