1. Jumal küsis kassi hingelt:
"Kas oled valmis koju tulema?"
"Oh jah, üsnagi," vastas armas hing.
"Ja, olles kass, tead sa väga hästi,
et suudan enda eest ise otsustada."
"Kas sa tuled siis?" küsis Jumal.
"Varsti!" vastas vurrudega ingel.
"Aga ma pean tulema aeglaselt.
Minu inimestest sõprade pärast.
Nad vajavad mind päris kindlasti."
"Aga kas nad ei mõista," küsis Jumal,
"et sa ei jäta neid iial?
Et teie hinged on põimunud. Igaveseks.
Et midagi ei looda ega hävitata?
Kõik lihtsalt on....igavesest ajast igavesti."
"Lõpuks nad mõistavad,"
vastas suursugune kass,
"selleks ma sosistan nendele südametesse.
Et olen alati nendega.
Ma lihtsalt olen... igavesest ajast igavesti."
2. Iga kord, kui kaotan kassi,
võtavad nad osa minu südamest
endaga kaasa.
Ja iga uus kass,
kes tuleb mu ellu,
kingib mulle
tüki enda südamest.
Kui elan piisavalt kaua,
on kõik minu südame tükid
kassidelt saadud,
ning muutun sama armastavaks
ja suuremeelseks nagu nemad.
3. Väike oranž poiss jäi seisma. Tema selja taga
mängisid kassipojad, kes ajasid üksteist taga ja maadlesid
sooja päikesepaiste käes. See tundus väga lõbus, aga
peegelsileda tiigivee pealt ta nägi oma ema. Ja ema nuttis.
Ta puudutas käpaga vett, püüdes teda tabada,
kui see ei töötanud, hüppas ta madalasse vette.
Kõik, mis ta sai, oli see, et ta oli märg ning
ema peegelpilt kadus lainetesse. "Emme!" hüüdis ta.
"Kas midagi on halvasti?"
Väike oranž poiss pööras ümber. Tiigi serval
seisis daam. Tema silmad olid kurvad, kuid täis armastust.
Väike oranž poiss ohkas ja kõndis veest välja.
"Toimunud on viga," ütles ta, "ma ei peaks siin olema."
Ta vaatas tagasi vee poole. See hakkas taas vaikseks jääma
ja tema ema peegelpilt hakkas tagasi tulema.
"Ma olen kõigest beebi. Ema ütles, et see peab olema viga. Ma ei
oleks pidanud veel siia tulema."
Lahke daam ohkas ja istus murule maha.
Väike oranž poiss ronis talle sülle. See ei olnud ema süli, aga see
oli peaaegu sama hea. Kui daam hakkas teda paitama ja lõua alt sügama,
just nagu talle meeldis, hakkas ta nurruma. Ta ei olnud seda tahtnud,
aga ta ei saanud sinna midagi parata.
"Ma kardan, et viga pole toimunud. Sa peaksidki siin olema ja
sinu emme teab seda sügaval oma südamepõhjas," vastas daam.
Väike oranž poiss ohkas ja toetas oma pea daami jalale.
"Aga emme on nii kurb. Mulle teeb haiget, kui näen teda nutmas.
Ja issit ka."
"Aga nad teadsid kohe alguses, et see juhtub."
"Et ma olin haige?" See üllatas väikest oranži poissi.
Keegi ei olnud eal midagi öelnud ja ta oli kuulanud, kui
nad arvasid, et ta magab. Kõik, mis ta oli kuulnud neid rääkivat, oli see,
kui armas ta oli või kui kiire ta oli või kui suureks ta on sirgunud.
"Ei, mitte seda, et sa olid haige," ütles daam, "aga nad valisid pisarad."
"Ei, nad ei valinud," vaidles poiss vastu, "kes valiks pisarad?"
Daam suudles teda õrnalt pea peale. See pani teda tundma turvaliselt ja
armastatuna, kuid ta endiselt muretses ema pärast. "Las ma räägin sulle
ühe loo," ütles daam.
Väike oranž poiss vaatas üles ja nägi teisi loomi kogunemas.
Kassid, koerad. Isegi üks sisalik. Mõned rotid ja üks hamster.
Nad kõik viskasid daami lähedal pikali ja vaatasid üles ning ootasid.
Ta naeratas neile ja alustas:
Kaua aega tagasi läksid Armastatud peaingli juurde.
Nad olid üksildased ja palusid, et peaingel neid aitaks.
Ingel viis nad vaateakende juurde ja lasi neil vaadata esimesest aknast sisse,
kus oli igasuguseid asju -
nukke ja täidetud loomi ja autosid ning mänguasju ja spordiüritusi.
"Siin on asjad, mida saate armastada," ütles ingel.
"Need hoiavad teid üksindust tundmast."
"Oi, aitäh," ütlesid Armastatud, "just seda me vajasimegi."
"Te valisite Naudingud," ütles ingel.
Aga mingi aja pärast tulid Armastatud tagasi peaingli juurde.
"Asju on okei armastada," nad ütlesid, "aga nad ei hooli sellest,
et me neid armastame."
Peaingel viis nad teise akna juurde. Nad nägid igasuguseid metsloomi.
"Siin on loomad, keda armastada," ütles ta, "nad teavad, et neid armastate."
Armastatud kiirustasid välja, et hoolitseda metsloomade eest.
"Te valisite Rahulolu," ütles ingel.
Mõned Armastatud töötasid loomaaedades ja
metsloomade kaitsealadel, mõningatel olid lihtsalt õues lindude
toitmismajad, aga pärast teatud aega tulid kõik peaingli juurde tagasi.
"Nad teavad, et me armastame neid," ütlesid nad, "aga nad ei armasta
meid vastu. Me tahame vastuarmastust."
Niisiis viis ingel nad kolmanda akna juurde ja näitas neile palju inimesi,
kes jalutasid ringi, kiirustasid kohtadesse.
"Siin on inimesed, keda armastada," sõnas ingel.
Niisiis ruttasid Armastatud välja, et leida inimesi, keda armastada.
"Te valisite Pühendumise," ütles ingel.
Aga mõne aja pärast tuli suurem osa Armastatuist tagasi peaingli juurde.
"Inimesi oli tore armastada," nad ütlesid, "aga mõnikord nad lõpetasid
meie armastamise ja lahkusid. Nad murdsid meie südamed."
Ingel raputas oma pead. "Ma ei saa teid aidata," ta sõnas. "Te peate olema rahul
nende valikutega, mis teile andsin."
Kui Armastatud olid lahkumas, nägi keegi nurga taga veel üht akent ja ruttas
välja vaatama. Ta nägi kutsikaid, kassipoegi, kasse, koeri, sisalikke,
hamstreid ja tuhkruid. Teised Armastatud ruttasid ka kohale.
"Aga kuidas oleks nendega?" nad küsisid.
Aga ingel püüdis neid vaid eemale hirmutatada.
"Need on Personaalsed Empaatia Treenerid," ütles ta, "aga nende
tarkvaras on viga."
"Kas nad teavad, et me armastame neid?" keegi küsis.
"Jah," vastas ingel.
"Kas nad armastavad meid vastu?" teine küsis.
"Jah," vastas ingel.
"Kas nad lõpetavad meie armastamise?" küsis keegi teine.
"Ei," tunnistas ingel, "nad armastavad teid igavesti."
"Siis need on need, keda me tahame!" hüüdsid Armastatud.
Aga ingel oli väga endast väljas. "Te ei saa aru," ütles ta, "te peate
neid loomi toitma."
"Sellest pole midagi," ütlesid Armastatud.
"Te peate nende järelt koristama ja nende eest igavesti hoolitsema."
"Meile sobib."
Armastatud ei kuulanud. Nad läksid alla, kus lemmikloomad olid
ja võtsid nad sülle. Nad nägid, et loomade silmadest peegeldus nende
endi südametest tulev armastus.
"Nad pole õigesti programmeeritud," ütles ingel.
"Me ei saa pakkuda garantiid. Me ei tea, kui kaua nad kestavad.
Mõningate süsteemid ütlevad kiiresti üles,
mõned kestavad pikka aega."
Aga Armastatud ei hoolinud. Nad hoidsid nende
väikeseid sooje kehasid ja tundsid, et nende südamed
on täidetud nii suure armastusega, et nad mõtlesid, et need
purunevad.
"Me võtame need riskid," ütlesid nad.
"Te ei saa aru." Ingel püüdis viimast korda veel: "Nad on
nii sõltuvad teist, et isegi kõige paremad väljalasked ei ela teist kauem.
Teile saab osaks nende kaotus."
Armastatud vaatasid nende käte vahel olevat armsust ja noogutasid.
"Nii see peabki olema. See on õiglane hind selle armastuse eest,
mis nad pakuvad."
Ingel vaatas neid minemas ja raputas pead.
"Te valisite Pisarad," ta sosistas.
"Nii see on," ütles lahke daam kassidele.
"Niisiis iga emme ja issi teab. Kui nad võtavad beebi endale südamesse,
nad teavad, et ühel päeval see lahkub nende juurest ja nad nutavad."
Väike oranž poiss istus üles. "Miks nad siis võtavad meid?" küsis ta.
"Sest isegi hetk nende armastust on väärt aastaid pisaraid."
"Oh!" Väike oranž poiss hüppas daami sülest maha ja läks tagasi tiigi äärde.
Tema emme oli ikka seal ja nuttis. "Kas ta kunagi lõpetab nutmise?"
küsis ta lahkelt daamilt.
Ta noogutas. "Inglil oli Armastatuist kahju, teades kui palju nad peavad
kanntama. Ta ei suutnud pisaraid ära võtta, kuid ta tegi need eriliseks."
Ta kastis oma käe tiigivette ja lasi veel sõrmedelt maha niriseda.
"Ta tegi need tervendavateks pisarateks, mis on tehtud siinsest spetsiaalsest veest.
Iga pisar sisaldab osi kõigist õnnelikest aegadest, mil oli nurrumist, paitamist ja
jagatud armastust. Ja lubadusest armastada ükskord jälle. Kui sinu ema nutab, ta
paraneb. See võib võtta kaua aega, aga pisarad aitavad tal end taas paremini tunda.
Aja jooksul muutub ta vähem kurvaks ja ta naeratab, kui mõtleb sinust. Ja siis ta
avab oma südame taas uuele väikesele beebile."
"Aga siis ta nutab ühel päeval taas," ütles väike oranž poiss.
Daam lihtsalt naeratas talle, kui ta tema jalgade peale tuli.
"Ei, ta armastab taas. See on kõik, millest ta mõtleb."
Ta võttis teised kassid sülle ja kallistas neid ning sügas
neid kõrva tagant, just nagu neile meeldis.
"Vaadake," ütles daam, "liblikad on siin. Kas läheks mängima?"
Teised loomad jooksid mängima, kuid väike oranž poiss ei olnud
valmis oma ema jätma. "Kas ma saan kunagi veel teda näha?"
Lahke daam noogutas. "Sa oled iga kassi silmades, keda ta vaatab.
Sa oled iga kassi nurrumises, keda ta paitab. Ja hilja õhtul, kui ta
sügavalt magab, sinu hing poeb talle sügavale põue ja te mõlemad tunnete rahu.
Ühel päeval õige varsti, võid sa talle isegi saata vikerkaare, et öelda, et sa oled
turvalises kohas ja ootad teda, kuni on tema aeg siia tulla."
"Mulle meeldiks see," ütles väike oranž poiss ja vaatas pikalt veel oma ema.
Ta nägi teda õrnalt läbi pisarate naeratamas ja ta teadis, et emale oli meelde
tulnud, kuidas ta peaaegu vanni kukkus. "Ma armastan sind, emme!" sosistas ta.
"Pole hullu, kui sa nutad." Ta vaatas teisi loomi jooksmas, naermas ja
liblikatega mängimas. "Emme, pean nüüd mängima minema. Olgu? Aga ma olen
sinu lähedal, ma luban."
Siis ta pööras ringi ja jooksis teistele järgi.
Anne Kolaczyk
4. Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall.
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid täiesti kindel,
et laulan seal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm.
Mary E. Frye
5. Üks loomaomanik on pannud kokku nimekirja asjadest, mida sinu lahkunud lemmik tahaks, et sa teaksid. Avaldan tema kõige paremad mõtted eesti keeles:
*Ei ole midagi, mida sa oleksid saanud teha teistmoodi.
Hinge teekond on planeeritud juba enne Maale sündimist. Selles plaanis oli ka siitilmast lahkumine. Ja kui hing lahkub Maalt, siis tea, et see lahkumine oli osa nende hinge plaanist, see oli nende hinge valik. Ei ole midagi, mida sina või keegi teine oleks saanud teha teisiti, et neid päästa. Aeg, mil sinu lemmiku hing lahkub nende kehast, ei ole kellegi teise määrata ega kellegi teise süü. Kui on hinge aeg lahkuda oma kehast, siis kõik, mis oleks tulnud teha, on juba tehtud. Kõik, mis pidi juhtuma, juhtus. Sinu lemmikloom tahab, et teaksid, et pole mitte midagi, mida oleksid saanud teha teisiti, sa tegid kõik õigesti.
*Nad valisid sinu endale vanemaks.
Sinu lemmik valis sinu endale vanemaks, sest teadis, et just sina teed nad kõige õnnelikumaks. Ja sa tegid. Sinu lemmik tahab, et teaksid, et sa olid ja oled perfektne vanem.
*Nad ei taha, et kahetseksid, kuidas nad surid.
Peaaegu kõigil loomaomanikel on kurbus ja/või süütunne, mis on seotud nende lemmiku viimaste hetkedega. Ükskõik mis viisil nad lahkusid, ka siis, kui panid nad magama, see oli nende valik. Sa tegid täpselt seda, mis oli nende soov.
http://www.sarahpetrunoshamanism.com/blog/9-things-your-deceased-pet-wants-you-to-know/
Omalt poolt lisan: mida kurvem olid lemmiklooma kaotades, seda parem loomaomanik sa tõenäoliselt olid, seega oleks kuritegu mitte pakkuda mõnele uuele vahvale loomale kodu. Jah, nad ei asenda EAL sinu lahkunud lemmikut, aga nad siiski toovad sinu suule nii mõnegi naeratuse. Ning, mis kõige tähtsam, sa saad pakkuda loomale kodu.
